Rahvaloendus on inimajaloo vanim statistikatöö. Aastatuhandete vältel on muutunud loenduse metoodika ja täpsustunud selle eesmärgid. Täienenud on ka andmete loetelu, mida inimeste kohta teada soovitakse, alustades haridustasemest ja pereinfost, lõpetades elutingimuste ning omandiga. Peamine loenduse eesmärk on jäänud siiski samaks ehk soov saada teada riigi, vahel ka linna või muu piirkonna elanike arv.

Suur osa aasta lõpus toimuvast rahva ja eluruumide loendusest korraldatakse registrites olevate andmete põhjal. Inimestelt küsitakse lühikese valikuuringuga vaid infot, mille kohta registriandmed puuduvad. Kuidas valikuuringu jaoks sobiv valim võetakse, selgitab statistikaameti juhtivanalüütik Ethel Maasing.

Täna, 25. veebruaril toimunud istungil tunnustas statistikanõukogu möödunud aastale tagasi vaadates riikliku statistika toimimist, aga nentis, et statistikasüsteem on jätkuvalt alarahastatud. Nõukogu võttis teadmiseks ka statistikaameti kinnitatud rahva ja eluruumide loenduse meetodi, milleks on kooskõlas Euroopa Liidu määrusega registripõhine loendus koos valikuuringuga küsimuste osas, mille kohta registrites andmed puuduvad.

Eelmise aasta lõpus ning selle aasta alguses korraldas statistikaamet rahva ja eluruumide loenduse peaproovi. Testküsitluse käigus koguti veebi teel vastuseid 422 aadressil elava 843 inimese kohta ja küsitlejate abil 410 aadressil elava 785 inimese kohta. Küsitluse vastamismäär oli 87,5% ning inimestelt saadud tagasiside üldiselt positiivne.

Eesti inimestest koguni 87% on valmis enne rahvaloendust oma andmeid registrites uuendama. Eelmisel aastal tegi seda rahvatikuregistris vaid 6% elanikest ja teiste registrite andmete värskendamine jäi veelgi tagasihoidlikumaks.

Oleme Eestis digiriiki üle 20 aasta rajanud, sel teel kaugele jõudnud. Viimast näitab nii eestimaalaste ja e-residentide poolt kõrge teenuste kasutamise määr kui ka rahvusvahelised võrdlused. Ometi pole digiriik Tallinna linna moodi kunagi valmis, meil on ka Eestis ses vallas nii mõndagi alles pooleli.