Rahvaloendusega kogutud elamistingimuste andmete avaldamiseni on jäänud

Leibkonnad ja perekonnad

Rahvastiku jaotumine leibkondadesse ja perekondadesse

Rahvaloendusel on kasutusel kaks kuuluvust näitavat mõistet – leibkond ja perekond. Leibkond on aadressipõhine, ning kui välja arvata see 1% inimesi, kes elavad hooldekodudes või vanglates, kuuluvad kõik inimesed tavaleibkonda (edaspidi leibkond). Ka üksi elav inimene moodustab omaette leibkonna. Leibkondades elavad tuumperekonda (edaspidi perekond) kuuluvad ja/või tuumperekonda mittekuuluvad inimesed. Perekonna moodustavad kaks või enam koos elavat inimest, kes on üksteisele kas abikaasad, (vabaabielu) partnerid, vanemad või lapsed. Üksi elavad inimesed omaette perekonda ei moodusta.

76% Eesti inimestest kuulub perekonda ja 24% ei kuulu. Enamik perekonda mittekuuluvatest inimestest elab üksi, kuid on ka leibkondi, kus lisaks perele elab ka perekonda mittekuuluv inimene (näiteks lisaks abikaasadele ka ühe kaasa isa või ema), ning leibkondi, kes ei moodusta peret (nt sõbrad, kes jagavad eluruumi). Seisundi järgi leibkonnas jagunevad Eesti inimesed järgmiselt: 42% on partnerid (abielus ja vabaabielus); 29% lapsed; 16% üksinda elavad inimesed; 5% üksikvanemad; 5% leibkonnas elavad, kuid perekonda mittekuuluvad inimesed; ning 3% inimestest elab leibkondades, mille liikmeteks on näiteks sõbrad või vanaema/vanaisa ja lapselaps (ehk mitmeliikmelistes mittepereleibkondades).

Nooremas eas elavad üksi pigem mehed, vanemas eas aga naised

Mehed kuuluvad perekonda veidi sagedamini kui naised (vastavalt 78% ja 73%). 44% meestel ja 40% naistel on leibkonnas partneri staatus, 32%-l meessoost ja 25%-l naissoost inimestest aga lapse roll. Meessoost laste 7% võrra suuremal osakaalul on kaks põhjust. Esiteks demograafia – meeste eluiga on lühem ning mehi sünnib rohkem, seega on nooremates vanuseklassides meeste osakaal lihtsalt suurem ning see kandub üle ka leibkonna ja perekonna statistikasse. Teiseks sotsiaalne aspekt – naised iseseisvuvad varem, st lahkuvad kodust varem ning saavad mõne muu leibkonna või perekonna liikmeks, ja sellega muutub ka nende roll. Üksinda elab 13% meestest ja 18% naistest ning üksikvanem on 1% meestest ja 8% naistest. Üksinda elavate naiste suurem osakaal on tingitud elueast – mehed surevad lihtsalt varem ära. 75-aastaseid ja vanemaid naisi on ligi 2,5 korda enam kui samaealisi mehi ning üksi elavaid sama vanu naisi on suisa 5,7 korda rohkem kui selliseid mehi.

Leibkonnad

Leibkonnana mõistame tavaleibkonda, mis koosneb inimestest, kes elavad koos ühes eluruumis (korteris või eramus). See tähendab, et iga asustatud eluruumi kohta saab olla üks leibkond. Eelnevatel loendustel on leibkonna moodustanud ühise majandustegevusega inimesed (ütluspõhiselt), mis tähendab, et varem võis ühes eluruumis elada mitu leibkonda (näiteks ema ja isa lastega ning vanaema). Selle muudatuse tõttu on leibkondade arv hinnanguliselt 7% võrra väiksem kui 2011. aasta loendusel. 

Kõige rohkem inimesi elab kahekesi

2021. aasta rahvaloenduse momendil elas Eestis 561 655 leibkonda ning keskmise leibkonna suurus oli 2,35 inimest. Enim on Eestis ühe liikmega leibkondi (37%), kuid kõige rohkem inimesi ehk 23% elab kahe liikmega leibkondades. Alla 18-aastastega leibkondade arv on 154 634 ehk 27,5% kõigist leibkondadest. Alaealisi lapsi oli 2000. aastal igas kolmandas leibkonnas (34%), eelviimasel loendusel 2011. aastal aga igas neljandas (25%). Enim on alaealistega leibkondi Tartumaal (31,7%) ja kõige vähem Hiiumaal (19,4%).

Suurimad leibkonnad on Tartumaal (2,50 liiget) ja Harjumaal (2,43) ning väikseimad Hiiumaal (2,16) ja Ida-Virumaal (2,08). Keskmisest suuremate leibkondade koondumine Harju- ja Tartumaale koos nende maakondade rahvastiku madalaima keskmise vanusega näitab seda, kuhu koondub noorem osa rahvastikust ning milliste maakondadega noorpered end siduda soovivad. Kõige suurem üheliikmeliste leibkondade osakaal on Ida-Virumaal (43,4%), kõige väiksem aga Harju- (33,9%) ja Tartumaal (33,6%). Samuti on Tartumaal kõige suurem viie ja enama liikmega leibkondade osakaal (11,2%).

Pea üheksa leibkonda kümnest koosneb samast rahvusest inimestest

Võrreldes 2011. aastaga on üherahvuseliste leibkondade osakaal langenud 4 protsendipunkti võrra 92% pealt 88%-le ning sama palju on suurenenud mitmerahvuseliste leibkondade osakaal. Seega on toimunud mõningane leibkondade mitmekesistumine. 63% leibkondadest koosnevad eestlastest, 21% venelastest ning 4% on muud samast rahvusest inimeste leibkonnad. Ülejäänud 12% on mitmerahvuselised leibkonnad, mis jagunevad eesti-vene leibkondadeks (5%), eesti ja muust rahvusest inimeste leibkondadeks (3%), vene ja muust rahvusest inimeste leibkondadeks (3%) ning leibkondadeks, kus elavad eri rahvustest inimesed, kes pole ei eestlased ega venelased (1%).

Linnades moodustavad eri rahvusest leibkonnad natukene suurema osa, väikelinnades ja maal aga väiksema osa. Eestlaste leibkonnad on keskmiselt suuremad (2,35 liiget) kui vene rahvusest leibkonnad (1,98 liiget), kuid tunduvalt väiksemad kui eesti-vene segaleibkonnad, kus on keskmiselt 3,49 liiget. Seejuures tasub tähele panna, et segaleibkond eeldab vähemalt kaht inimest ehk keskmine leibkonna suurus on juba üheliikmeliste leibkondade puudumise tõttu suurem. Leibkonnad, kus ei ela ei eestlasi ega venelasi, on kõige väiksemad (1,47 liiget).

Leibkondade rahvuslik koosseis peegeldab ka üleüldist rahvuselist jaotust Eestis. Ida-Virumaa on ainus maakond, kus on vene leibkondi rohkem kui eestlaste omi. Harjumaa paistab aga silma sellega, et seal on kõige suurem nende leibkondade osakaal, kus vähemalt üks liige ei ole ei eestlane ega venelane. Muid rahvusi sisaldavate leibkondade osakaal on suur ka Ida-Virumaal ja Valgamaal. Kõige suurem ainult eestlastest koosnevate leibkondade osakaal on Hiiumaal ja Saaremaal. Eesti-vene segaleibkondi on kõige rohkem Ida-Virumaal, kuid väga napilt jääb teisele kohale Harju maakond.

Tabel 1. Leibkondade rahvuslik koosseis maakonniti

 

Eestlased

Venelased

Eesti-vene segaleibkonnad

Muud

HARJU MAAKOND

52,9%

24,1%

7,0%

16,0%

HIIU MAAKOND

96,0%

0,4%

0,9%

2,7%

IDA-VIRU MAAKOND

13,8%

65,7%

7,3%

13,2%

JÄRVA MAAKOND

90,9%

1,8%

1,9%

5,4%

JÕGEVA MAAKOND

87,3%

6,1%

2,7%

4,0%

LÄÄNE MAAKOND

83,7%

6,6%

3,5%

6,1%

LÄÄNE-VIRU MAAKOND

81,6%

7,9%

3,9%

6,6%

PÄRNU MAAKOND

85,2%

5,7%

3,0%

6,1%

PÕLVA MAAKOND

92,5%

2,7%

1,9%

2,9%

RAPLA MAAKOND

90,4%

2,7%

2,1%

4,8%

SAARE MAAKOND

96,0%

0,4%

0,8%

2,8%

TARTU MAAKOND

79,1%

8,9%

4,2%

7,8%

VALGA MAAKOND

75,6%

9,8%

4,0%

10,6%

VILJANDI MAAKOND

91,9%

1,9%

2,1%

4,2%

VÕRU MAAKOND

91,2%

3,2%

2,2%

3,5%

Kõige enam on Eestis lastega või lastetuid koos elavaid inimesi

Leibkonnatüüpe saab vaadelda kahel viisil: üldisemalt ja detailsemalt. Üldises plaanis on kõige enam abielus või vabaabielus olevate nii lastega kui ka lastetuid paaride leibkondi (48%). Neile järgnevad mittepereleibkonnad (40%), mille moodustavad peamiselt (9-l juhul 10-st) üksinda elavad inimesed ja näiteks sõpradega koos elavad inimesed. Üksikvanemaleibkondi on 10% ja kahe- või mitmepereleibkondi 1%.  

Detailsemas vaates jaotatakse paarileibkonnad kolmeks vastavalt sellele, kas kodus elab lapsi, ning kui elab, siis kas vähemalt üks laps on alla 25-aastane või mitte. Laps leibkonnaliikmena tähendab suhet leibkonnaliikmete vahel ehk lapseks loetakse ka näiteks 40-aastane, kui ta elab koos oma lihaste vanematega ning muid isikuid leibkonnas ei ole.

Lapse 25-aastase vanusepiiri järgi jaotatakse ka üksikvanemaleibkonnad. Samuti eristatakse üksikemasid ja üksikisasid, kusjuures viimaseid on üksikemadest umbes seitse korda vähem. Mittepereleibkondadest eristatakse üksikuid ja mitmeliikmelisi leibkondi. Detailsemas jaotuses on Eestis enim üheliikmelisi leibkondi, kellele järgnevad vähemalt ühe alla 25-aastase lapsega paarileibkonnad.

Väikelinnalised asustuspiirkonnad (näiteks Rae või Saku vald) erinevad teistest piirkondadest märkimisväärselt oma leibkondade struktuuri poolest. Teistest piirkondadest 10% võrra suurem paarileibkondade osakaal viitab selgelt (noorte) perede eeslinnastumisele, kuivõrd suur osa väikelinnalistest asustuspiirkondadest asuvad Tallinna, Tartu ja Pärnu ümbruse valdades. Osakaalude suur erinevus tuleb mittepereleibkondade arvelt. Võrreldes 2011. aastaga on see näitaja tõusnud 5% võrra.

Tabel 2. Leibkonnatüüpide osakaal eri asustuspiirkondades
Asustuspiirkond Leibkonna tüüp

Mittepere-
leibkonnad

Paarileibkonnad

Üksikvanemaleibkonnad

Kahe- või
mitmepereleibkonnad

Linnaline

40,9%

47,1%

10,9%

1,1%

Väikelinnaline

31,5%

58,2%

9,2%

1,1%

Maaline

41,2%

48,1%

9,7%

1%

Kokku

40,1%

48,3%

10,4%

1,1%

Perekonnad

Rahvaloendusel mõistetakse perekonnana tuumperekonda ehk kooslust, mille moodustab kaks või enam inimest, kes on üksteisele kas abikaasad, (vabaabielu) partnerid, vanemad või lapsed. Juhul kui ühes leibkonnas elab koos kolm või enam põlvkonda, loetakse perekonda kahe noorema põlvkonna liikmed. Samasoolised paarid, juhul kui nad on abielus, kuuluvad abielupaaride perekonda. Vabaabielupaarid sisaldavad selliseid samasoolisi lastega paare, kus mõlemal partneril on lapse hooldusõigus.

Keskmine Eesti perekond on suurem kui varem

2021. aasta rahvaloenduse momendil elas Eestis 341 995 perekonda ja 1 004 044 perekonnaliiget, seega elab 75,4% inimestest perekonnas. Eestis on 154 625 peret, kus kasvab vähemalt üks alaealine laps, ja see moodustab 45,2% kõigist peredest. Võrreldes 2011. aastaga on perekondade arv vähenenud, sealhulgas on vähenenud abielupaariga perekondade ja üksikvanemaga perekondade arv, kuid suurenenud on vabaabielupaariga perekondade arv. Keskmine pere on suurenenud – nüüd on peres keskmiselt 2,94 liiget varasema 2,74 asemel.

Kõige suuremad pered elavad Tartumaal (3,06 liiget) ning kõige väiksemad Ida-Virumaal (2,74 liiget). Samades maakondades on ka kõige suurem ja kõige väiksem perekondades elava rahvastiku osatähtsus – Tartumaal 77,8% ja Ida-Virumaal 71,7%. Kõige vähem alaealistega peresid on Hiiumaal (35,1%) ning kõige enam Tartumaal (49,5%). Kõige rohkem on Eestis kaheliikmelisi perekondi ning nendes elab ka kokku kõige rohkem inimesi. 

Abielu on levinuim kooseluvorm perekonnas

Perekonnatüübid jaotuvad abielupaaride perekondadeks (55%), vabaabielupaaride perekondadeks (27%), üksikemaperekondadeks (16%) ja üksikisaperekondadeks (2%).

Koos alamtüüpidega, kus eristatakse perekondi lisaks tüübile ka laste olemasolu järgi, on levinuim peretüüp abielupaar, kellel pole (kodus elavaid) lapsi. Selliseid perekondi on Eestis 94 554 ehk 28% kõigist perekondadest. Valdavalt on tegemist vanemaealiste abielupaaridega, kelle lapsed on juba kodust lahkunud. Osakaalu järgi järgmised on abielupaarid, kellel on vähemalt üks alla 25-aastane kodus elav laps. Seda tüüpi perekondi on 83 878 ehk 25% kõigist peredest. Arvukuselt kolmandad on vabaabielupaarid, kellel on vähemalt üks alla 25-aastane laps – neid on 64 025 ning nad moodustavad 19% kõigist perekondadest.

Üksikvanemaga perekondi on kokku 61 465 ehk 18%. Seejuures üksikisaperekondi on 2% ning üksikemaperekondi 16%. Alla 25-aastase lapsega üksikvanemaperesid on 12%, ülejäänud 6%-s üksikvanemaga perekondades on noorim kodus elav laps vähemalt 25-aastane. Viimane ei tähenda aga sugugi ainult kauaks vanema juurde elama jäänud inimest, vaid see hõlmab ka neid üksi elavaid täiskasvanuid, kes on oma vanema enda juurde elama võtnud.

Abielupaaridest pooled ehk 50,6% on lasteta või kodus elavate lasteta. 44,9%-l on vähemalt üks alla 25-aastane kodus elav laps ja 4,5% abielupaaridest on noorim kodus elav laps üle 25-aastane. Vabaabielupaaridel on samad näitajad vastavalt 30,0%; 68,3% ja 1,7%. Kuigi osakaalude järgi jääb mulje, nagu abielupaaridel oleks vähem lapsi, tuleb arvestada tõsiasjaga, et abiellumus on suurem vanema põlvkonna seas, kelle lapsed on juba kodust lahkunud. Seda kinnitab ka keskmine pere suurus perekonnatüübi järgi, mis abielus paaride puhul on 2,95 ja vabaabielus paaride puhul 3,28. Samuti on abielupaaride keskmine vanus kõrgem kui vabaabielupaaride oma.

Pooltes alaealiste lastega peredes kasvab üks alaealine laps

Veidi vähem kui igas teises peres (45,2%) on alaealisi lapsi, kes on järgnevas lõigus eraldi vaatluse all. Pooltes (50,8%) nendest peredest kasvab üks alaealine laps. Kaks last on 35,7% peredes ning 13,5% peredes kasvab kolm või enam alaealist last. Ehkki keskmiselt on kõige suuremad perekonnad väikelinnalistes piirkondades, on alaealiste lastega pered kõige suuremad hoopis maalistes piirkondades. Allolevalt graafikult nähtub, et kui jaotada alaealistega pered asustuspiirkonna järgi, siis on kõigis piirkondades enim ühe alaealisega peresid, kuid linnas on trend tugevam ning liikudes linnast läbi väikelinnade maa poole, kasvab ka suurperede osakaal perekonnastatistikas.

Üksikemasid on üksikisadest seitse korda rohkem

Eestis on 53 809 üksikemaga perekonda ja 7656 üksikisaga perekonda, kuid sugugi mitte kõigis neis peredes ei pruugi üksikema või üksikisa olla kasvataja rollis. 35% üksikemade ja 43% üksikisade laps on enam kui 25-aastane, seega ei saa nende arvude juures rääkida sellest, mida valdav osa meist mõistab üksikvanema all. Pered, mis on kirjas kui üksikvanemaperekonnad, kuid kus noorim liige on enam kui 25-aastane, on soolise ja vanuselise jaotuse poolest eriilmelised. Ei ole teada, kas tegemist on finantsotsusega, hooldusvajadusest tuleneva elukorraldusega või mõne muu põhjusega.

Alaealist last või lapsi kasvatab kolmandik ehk 2560 üksikisadest ning veidi vähem kui pooled ehk 25 372 üksikema. Kõige suurem alaealist last kasvatavate üksikisade osakaal on Jõgeva maakonnas (2,6%) ja kõige väiksem Hiiu maakonnas (1,2%). Üksikemade vastavad maakonnad on Ida-Virumaa (21,6%) ja Tartumaa (14,5%). Summaarselt tähendab see, et Eesti enam kui 150 000 alaealisega perest on ligi 28 000 ehk 18,1% üksikvanemaga pered.

Üksi elavad ennekõike pensioniealised naised

Eesti inimestest elab üksi 15,6%, mis on 2011. aasta loendusega võrreldes 3 protsendipunkti võrra väiksem osakaal. Üksi elavate inimeste osakaal sõltub suuresti soost ja vanusest ning küündib pensioniealiste naiste puhul lausa 50% juurde. Kõige suurem on üksi elavate inimeste osakaal Ida-Virumaal (20,6%) ning kõige väiksem Tartumaal (13,3%). Lähiajal avaldatakse üksinda elavate inimeste kohta ka pikem analüüs.

Huvitavat Eesti leibkondade ja perekondade kohta

  • Kõige suuremad leibkonnad on Rae vallas (3,07 liiget).
  • Kõige väiksemad leibkonnad on Sillamäe linnas (1,96 liiget).
  • Väiksed leibkonnad tähendab, et leibkondade arvu mõttes on Sillamäe suuruselt 14. omavalitsus Eestis, kuid rahvaarvult alles 23.
  • Rae vallas on olukord vastupidine – leibkondade arvu poolest on see 10. kohal, rahvaarvult aga 7. kohal.
  • Kõige rohkem alaealistega leibkondi on Rae vallas (56%).
  • Kõige vähem alaealistega leibkondi on Vormsi vallas (13%).
  • Üksinda elab kõige rohkem inimesi Sillamäe linnas (23%) ja kõige vähem Rae vallas (6%).