Rahvastiku demograafilised ja etno-kultuurilised näitajad
Kodakondsus
Eesti kodakondsusega inimeste osakaal rahvastikust on jäänud 10 aasta tagusega sarnasele tasemele. 2021. aasta lõpu seisuga on 84,7% Eesti elanikest Eesti kodakondsusega. Eelmisel rahvaloendusel, aastal 2011, oli Eesti kodakondsusega inimeste osakaal rahvastikust 85,2% ning 2000. aastal 80%.
Oluliselt on vähenenud määramata kodakondsusega isikute arv. Samuti on loenduste vahel vähenenud Venemaa kodakondsusega isikute arv: 2000. aastal oli neid 86 067, kümme aastat hiljem 90 510 ja 2021. aastal juba 81 695. Kõige rohkem on juurde tulnud Ukraina kodakondsusega inimesi: 2000. aasta loendusel oli neid 2867, aastal 2011 loendati 4756 ukrainlast ja 2021. aastaks oli Ukraina kodakondsete arv kasvanud koguni 15 935-ni.
Kokku elab Eestis 151 riigi kodakondseid, mida on rohkem kui kümme aastat varem: 2011. aastal loendati eri kodakondsusi 118.
Uuri graafikult täpsemalt.
Rahvus
Eri rahvusest inimesi elab Eestis rohkem kui kunagi varem, kuid eestlaste osakaal rahvastikust pole vähenenud.
2021 aasta rahvaloenduse andmetel elab Eestis 211 rahvusest inimesi. 2011. aasta loenduse andmete põhjal oli see arv 180 ja 2000. aastal 142. Varasematel andmekogumistel on rahvuseid olnud saja ringis: 1989. aastal 108, 1979. aastal 109, 1970. aastal 107 ja 1959. aastal 100.
Kõige rohkem elab siin muidugi eesti rahvusest inimesi. 2021. aasta rahvaloenduse andmetel on 69,4%* Eestis elavatest inimestest eestlased. 2011. aasta loenduse andmetel oli see number 0,4 protsendi jagu suurem – 69,8%*. See eest on eestlaste osakaal olnud praegusest väiksem nii 2000. (68,3%*), 1989. (61,5%), 1979. (64,7%) kui ka 1970. (68,2%) aastal loendatud inimeste hulgas. Kõige suurem (74,6%) on eestlaste osakaal kogurahvastikust olnud 1959. aastal (* Eestlaste osakaal on arvutatud rahvastiku hulgast, kelle rahvus on teada.).
Mujalt on Eestisse kõige rohkem juurde tulnud ukraina rahvusest inimesi: võrreldes 2011. aastaga on ukrainlaste arv kasvanud 5255 võrra – 22 573-lt 27 828-le. Kõige suurema kasvuhüppe on teinud ibod, keda 2011. aastal loendati 1, kuid nüüd on neid juba 152.
Uuri graafikult täpsemalt.
Riigi pikaajalises strateegias „Eesti 2035“ on lähtutud eesmärgist, et eestlaste osakaal rahvastikus peaks jääma 67 protsendi juurde. Riiki tervikuna vaadates on see suhtarv hetkel 2,4% võrra suurem: 69,4%, kuid piirkondlikud erinevused on suured.
Uuri graafikult täpsemalt.
Emakeel
Eesti keelt emakeelena kõnelejate osa rahvastikust ei ole kasvanud, kuid märkimisväärselt on suurenenud Eestis räägitavate emakeelte arv.
Alates 2000. aasta rahvaloendusest on Eestis kõneldavate emakeelte arv kasvanud. Kui 2000. aasta loendusel loendati erinevaid emakeeli kokku 109, siis 2011. aasta loendusel oli neid 157 ja 2021. aasta loendusel 243. Suurima kõnelejate hulgaga lisandunud keeled on näiteks iraani keeled (62), Nigeri-Kordofani keeled (20), sindhi keel (19) ja mandari keel (15).
Uuri graafikult täpsemal.
Võrreldes 2011. aasta rahvaloendusega on 2021. aasta loendusel eesti keelt emakeelena kõnelejate osa kogu rahvastikust vähenenud 0,9% võrra. Samas, arvuliselt on eesti emakeelega inimesi 8277 võrra rohkem kui oli 2011. aastal. Selline osakaalu vähenemine, kuid koguarvu kasvamine on tingitud asjaolust, et kogu rahvaarv on suurenenud, kuid teinud seda pigem muud kui eesti keelt emakeelena kõnelejate arvelt.
Perekonnaseis
Abiellutakse vähem kui 20 aastat tagasi.
2021 aasta lõpu seisuga on seaduslikus abielus 37,8% kogu rahvastikust. 2011. aastal oli abiellunute osakaal rahvastikust 39,4% ja 2000. aastal 46,5%. Seega abiellutakse aina vähem, kuid suurem abiellumiste arvu vähenemine toimus juba 2000. ja 2011. aasta vahel.
Enim on abiellunute osatähtsus vähenenud 20–35-aastaste seas. Samas on nooremates vanuserühmades väiksema abiellumuse tõttu vähenenud ka lahutatute osatähtsus. 50-aastaste ja vanemate hulgas on lahutatute osakaal 2021. aasta lõpu seisuga aga hoopis suurem kui 20 aastat varem.
Uuri graafikult täpsemalt.
Naised ja lapsed
Lapsi saadakse hiljem, aga keskmine laste arv ei ole muutunud.
Kui 2000. aasta loenduse ajal oli 25–29-aastastel naistel keskmiselt 1 laps, siis 2021. aastal vaid 0,6. See peegeldab esimese lapse sünnitusea tõusu.
Kui aastal 2000 oli 35–39-aastastel naistel keskmiselt 1,8 last, siis nüüd, 2021. aastal 1,6 last. Kui aga vaadelda 40–44- ja 45–49-aastaseid naisi, siis nendes vanusevahemikes oli keskmine laste arv sama mis 2021. aastal: mõlemal juhul 1,9.
Uuri graafikult täpsemalt, kuidas on muutunud keskmine laste arv eri vanusegruppides.
Võtame vaatluse alla kolm vanemat vanuserühma: 35–39-aastased, 40–44-aastased ja 45–49-aastased ning vaatleme nendes vanusegruppides olevate naiste laste arvu.
Kõigis kolmes vanusegrupis on suurenenud mittesünnitanud naiste osa. Näiteks kui 2000. aastal oli null last 9,9%-l naistest vanuses 35–39 eluaastat, siis 2021. rahvaloenduse seisuga oli niisuguseid juba 18,2%. Kui aga vaadelda 45–49-aastaste vanuserühma, siis seal on vahed pigem marginaalsed: 2000. aastal oli selles vanuserühmas mittesünnitanud naisi 9%, 2021. aastal aga 11,8%.
Kõigis kolmes vanusegrupis on vähenenud kaks last sünnitanud naiste osa ja mõnevõrra on suurenenud kolm last sünnitanud naiste osa.
Uuri graafikult täpsemalt.
Usk
2021. aasta rahvaloendus oli põhiliselt registripõhine, kuid teatud enesehinnanguliste näitajate, nagu usk, murrete oskus ja terviseseisundi hinnang, kohta koguti andmeid ka valikuuringu abil. Uuringus osales ligi pool Eesti elanikkonnast ning tulemused on üldistatavad kogu elanikkonnale. Pikemalt saab kombineeritud metoodikast siit.
Usu kohta esitati küsimus kõigile vähemalt 15-aastastele inimestele. Vastaja veendumuste (sh usk) kohta käivatele küsimustele vastamine oli vabatahtlik. Kõigepealt küsiti, kas vastaja tunnistab omaks mingit usku[1], ja seejärel paluti see usk nimetada[2].
Usku omaks pidavate inimeste osakaal on jäänud samaks
Selgub, et suurem osa (58%) Eesti inimestest[3] ei ole religioossed. 13% ei soovinud sellele küsimusele vastata. Neid, kes mingit usku omaks peavad, on 29% ja see suhtarv on kolmel viimasel rahvaloendusel püsinud muutumatuna.
Samas on võrreldes eelnevate loendustega suurenenud nende osakaal, kes ei pea omaks ühtegi usku. Kui 2011. aastal oli selliseid 54%, siis 2021. aastal 58%. Kasv on tulnud peamiselt nende arvelt, kes varem on eelistanud sellele küsimusele mitte vastata. 2011. aastal oli mittevastajaid 14%, seekord 13%.
Nagu öeldud, peab Eesti 15-aastaste ja vanemate seas mõnda usku omaks 29%. Põhilised usud on jätkuvalt õigeusk (16%) ja luterlus (8%). Muud usku omaks pidavaid inimesi on 5% kogu rahvastikust.
Võrreldes eelmiste loendustega on märgiline, et luterlaste osakaal on jätkuvalt vähenenud: kui 2000. aasta rahvaloendusel oli luterlasi 14%, siis 2011. aastal 10% ning möödunud aasta loendusel vaid 8%.
Samas on õigeusklike osatähtsus kahe kümnendi jooksul õige pisut suurenenud: kui 2000. aastal oli neid 14%, siis 2011. ja 2021. aastal 16%.
Luterlaste arvu ja osakaalu kahanemist, samal ajal kui õigeusklike arv on pigem kasvanud, mõjutab neid religioone omaks pidavate inimeste rahvus ja vanuseline jaotus. Luterlus on jätkuvalt levinuim usk eestlaste ja õigeusk vene ning teiste slaavi rahvusest inimeste hulgas.
Teiste uskude osatähtsus rahvastikust on võrreldes eelmise loendusega vähem muutunud, enamasti on osakaal jäänud samaks või veidi kasvanud. Muid uske pidas 2021. aastal omaks 5% rahvastikust, 2011. ja 2000. aastal 3%. 0,4 protsendipunkti võrra on kasvanud näiteks katoliiklaste (2011. aastal 0,4% ja 2021. aastal 0,8%) ja moslemite (2011. a 0,1%, 2021. a 0,5%) osakaal, 0,3 protsendipunkti võrra kristlike vabakoguduslaste osakaal (2011. a 0,2%, 2021. a 0,5%).
Vanemate inimeste ja naiste seas on usku tunnistavaid inimesi rohkem
Usu omaks pidamine varieerub muuhulgas sooti, vanuseti ja rahvuseti. Kui 65-aastaste ja vanemate hulgas peab mõnd usku omaks 43%, siis vanusegrupis 15–29 on see suhtarv vaid 14%. Pea kõigi religioonide järgijate seas on nooremaid inimesi suhteliselt vähem kui vanemaid.
Sealjuures on iga religiooni puhul erinev ka selle järgijate vanuseline jaotus. Keskmine luterlane on 62 aastat vana, kusjuures lausa 50% luterlastest on vanemad kui 64 aastat. Keskmine õigeusklik on 55-aastane, kuid vanuseline jaotumine õigeusklike seas on pisut ühtlasem – 9% on vanuses kuni 30 aastat, 29% vanuses 30–49 aastat, 27% on 50–64-aastaseid ja 35% on vanemad kui 64 aastat.
Kui arvestada usu ja vanuserühmade võrdluses kogu rahvastikku, tuleb selgelt välja, et Eestis levinumad usud on vanemates vanuserühmades suurema osakaaluga. Näiteks on 65-aastaste ja vanemate seas õigeusklikke 23% ja luterlasi 16%. Noorimas vaadeldavas vanuserühmas on luterlaste ja õigeusklike osakaal kokku 10% kogu vanuserühma kuuluvast rahvastikust.
Kui enamlevinud uskude puhul moodustab 50-aastaste ja vanemate osakaal üle poole ning nooremate seas on järgijaid vähem, siis suhteliselt noorema järgijaskonnaga on islamiusulised ja nelipühilased. Islamiusuliste seas moodustavad alla 30-aastased 29% ning nelipühilaste seas 21%. Samuti on alla 50-aastaste osakaal suur budistide (69%), metodistide (59%), kristlike vabakoguduslaste (57%) ja katoliiklaste (53%) seas.
Nagu varasematelgi loendustel on naiste seas mõnd usku omaks pidavaid inimesi rohkem kui meeste seas. Mõnda usku peab omaks 32% naistest ja 25% meestest. 2011. aastal olid need suhtarvud vastavalt 34% ja 24%. Naiste suurem religioossus on iseloomulik kõigis vanuserühmades ning vanuse kasvades suureneb see vahe veelgi.
Võrreldes teiste rahvustega on eestlaste seas rohkem neid, kes ühtki usku omaks ei pea
Rahvuste lõikes on näha, et võrreldes teiste Eestis elavate suuremate rahvusgruppidega on religioosseid inimesi eestlaste seas kõige vähem – mõnd usku peab omaks kõigest 17% eestlastest, seevastu usku mitte omaks pidajaid on 71%. Võrdluseks: eelmise, 2011. aasta loenduse andmetel pidas mõnda usku omaks 19% eestlastest. Suurem mõnd usku omaks pidavate inimeste osakaal on slaavi rahvaste seas – valgevenelastest peab omaks mõnda usku 65%, ukrainlastest 56% ja venelastest 54%. Võrdluseks: 2011. aastal oli eestlaste seas mõne usu järgijaid 19% ja venelaste seas 51%.
Eesti slaavlaste seas on peamine õigeusk, mida peab omaks 50% venelastest, 47% ukrainlastest ja 58% valgevenelastest. Eestlaste seas on levinuim luterlus (11%), õigeusklikke on 3%. Ka siinsete soomlaste seas on levinuim luteri usk (28%), lätlaste seas aga õigeusk (14%). Muudest rahvustest inimeste seas on kõige rohkem õigeusklikke (15%) ja moslemeid (14%).
Keeleoskus
Keelteoskuse kohta koguti infot rahva ja eluruumide loenduse küsitlusel, mis toimus 2021. aasta lõpust kuni 2022. aasta alguseni. Keelteoskuse kohta esitatud küsimuste vastused on üldistatavad kogu rahvastikule alates 3. eluaastast (alla 3-aastaste kohta keelteoskuse infot ei kogutud).
Isik loetakse keelt oskavaks, kui tema keeleoskus võimaldab toime tulla tuttavates keelekasutusolukordades kõnelemisel, kirjutamisel ja lugemisel. Kui mõni oskus puudub, teine aga tundub ületavat eespool nimetatud nõudeid, siis võis selle keele ikkagi ära märkida. Näiteks võis isik ennast lugeda keelt oskavaks, kui ta kõneleb üsna vabalt, kuid ei oska kirjutada. Siia kuuluvad näiteks eesti lasteaedades käivad vene lapsed, kes räägivad eesti keelt, kuid kirjutada ega lugeda ei oska. Rahvaloendusel ei uuritud keeleoskuse taset.
2021 aasta rahvaloenduse andmetel oskab 76% eestimaalastest ehk 975 320 inimest mõnda võõrkeelt. 2011. aasta rahvaloendusel oli mõne võõrkeele oskajaid 69% (856 225) ning 2000. aastal 64% (851 639). Seega on võõrkeelte oskajate arv viimase kolme loenduse jooksul stabiilselt kasvanud.
Iga teine mõnda võõrkeelt valdav Eesti elanik oskab ühte võõrkeelt (48%), iga kolmas kahte (35%). Võõrkeeleoskajatest 13% valdab kolme ning 3% vähemalt nelja võõrkeelt.
Ainult emakeelt kõnelevate inimeste osakaal rahvastikust ehk inimesi, kes ei oska ühtegi võõrkeelt, on 2021. aastal 24%. Võrreldes 2011. aastaga on seda vähem (siis oli vaid emakeele oskajaid 30%), aga võrreldes 2000. aastaga on nende suhtarv samaks jäänud.
Inglise keel on levinuim Eestis räägitav võõrkeel
Võõrkeelte esikolmik on viimasel kolmel loendusel jäänud samaks. Siiski on toimunud üks märgatav muutus – kui eelmiste loenduste andmetel oli levinuim võõrkeel Eestis vene keel, siis nüüd on selleks inglise keel.
Inglise keelt oskab 48% rahvastikust. 2011. aastal oli see näitaja 40% ja 2000. aastal 26%. Järgneb vene keel, mida oskab 2021. aasta loenduse andmetel 39% inimestest. Veel 2011. aastal oskas vene keelt 44% ning 2000. aastal 43%.
Levimuselt kolmas võõrkeel Eestis on kõigi kolme loenduse põhjal eesti keel, mida valdab võõrkeelena 17% (223 950) siin elavatest inimestest. 2011. aastal oskas eesti keelt võõrkeelena 14% rahvastikust ning 2000. aastal 13%.
Eesti keelt oskab 84% rahvastikust
Järgnevalt vaatleme Eesti rahvastiku keeleoskust nii ema- kui ka võõrkeelena rääkimise vaatepunktist.
Eesti keelt räägib emakeelena 67% ja võõrkeelena 17% eestimaalastest. Seega kõneleb või saab eesti keelest aru 84% Eestis elavatest inimestest. Levikult järgmine on vene keel, mida räägib emakeelena 29% ja võõrkeelena 38% (kokku 67%). Inglise keelt räägib 47% rahvastikust, kusjuures neist vaid 0,3% emakeelena. Eesti, vene ja inglise keelele järgnevad soome (emakeelena 0,3% ja võõrkeelena 10%) ning saksa keel (vastavalt 0,1% ja 7%). Niisiis saab vaid eesti keele kohta öelda, et selle emakeelena rääkijaid on rohkem kui seda võõrkeelena valdajaid.
Huvitavad trendid avalduvad, kui vaadelda keeleoskust eri vanuserühmades. Selgub, et vanemate inimeste seas on vene keele rääkijaid rohkem kui eesti keele rääkijaid. Näiteks 50–64-aastastest räägib vene keelt 90%, eesti keelt aga 81%. Ka soome keele valdajate osakaal on 50–64-aastaste vanusegrupis kõrge – 19% –, samas kui 15–29-aastaste seas on neid vaid 5%. Seevastu inglise keele valdajate osakaal on kõrgeim just 15–29-aastaste seas – 85%. Need trendid kõnelevad põlvkondlikest muutustest – inglise keel on asendanud vene ja soome keele.
Murdekeele oskus
Kohaliku keelekuju või murde all mõeldakse eesti kirjakeelest erinevat kohalikku keelepruuki, mitte võõrkeeli. Kohaliku keelekuju või murde oskajaks loetakse isik, kes saab sellest keelest aru ja suudab end selles ka väljendada. Murdekeele oskuse andmeid koguti 2021. aasta rahva ja eluruumide loenduse küsitlusega kõigi eesti keelt kõnelevate 3-aastaste ja vanemate inimeste kohta.
2021. aasta loenduse ajal räägib mõnda murret 17% eesti keelt emakeelena kõnelevast rahvastikust. Murdekeele oskajate osakaal on võrreldes eelmise loendusega kasvanud – aastal 2011 oli see suhtarv 15%.
Suurim murdekeele kõnelejate osakaal maakondade lõikes on Võru maakonnas (74%), Põlva maakonnas (60%) ja Saare maakonnas (42%). Protsentuaalselt kõige vähem on murdekeele rääkijaid Ida-Viru (8%), Lääne (7%) ja Lääne-Viru maakonnas (6%).
Kohalikest omavalitsustest on murdekeele kõnelejate osakaalu poolest eesotsas Kihnu vald (83%), Setomaa vald (79%), Rõuge vald (79%), Võru vald (77%) ja Antsla vald (70%). Suhteliselt kõige vähem räägitakse murdekeeli Väike-Maarja vallas ning Rakvere linnas, kus mõlemas on vastav osakaal 5%.
Kogu Eestit vaadates paistab silma Võru murderühm, mille murrakuid räägib 11% eesti emakeelega rahvastikust. Sellesse murderühma kuulub ka Setu murrak, mida oskab 3% rahvastikust. Veel tõuseb esile saarte murre, mida räägib 4%, ning Tartu ja Mulgi murre, mida räägib 2% rahvastikust. Ülejäänud murderühmadesse kuuluvate murrakute oskajate osakaal jääb alla 1%.
[1] Kas Te peate omaks mõnda religiooni (usku)? Vastusevariandid: Jah, ei, ei soovi vastata.
[2] Palun märkige järgnevas loetelus religioon (usk), mida peate omaks.
[3] Siin ja edaspidi on usuteemalises analüüsis kaasatud ainult 15-aastased ja vanemad inimesed.