Rahvaloendusega kogutud elamistingimuste andmete avaldamiseni on jäänud

Rahvastiku demograafilised ja etno-kultuurilised näitajad

Kodakondsus

Eesti kodakondsusega inimeste osakaal rahvastikust on jäänud 10 aasta tagusega sarnasele tasemele. 2021. aasta lõpu seisuga on 84,7% Eesti elanikest Eesti kodakondsusega. Eelmisel rahvaloendusel, aastal 2011, oli Eesti kodakondsusega inimeste osakaal rahvastikust 85,2% ning 2000. aastal 80%.

Oluliselt on vähenenud määramata kodakondsusega isikute arv. Samuti on loenduste vahel vähenenud Venemaa kodakondsusega isikute arv: 2000. aastal oli neid 86 067, kümme aastat hiljem 90 510 ja 2021. aastal juba 81 695. Kõige rohkem on juurde tulnud Ukraina kodakondsusega inimesi: 2000. aasta loendusel oli neid 2867, aastal 2011 loendati 4756 ukrainlast ja 2021. aastaks oli Ukraina kodakondsete arv kasvanud koguni 15 935-ni.
Kokku elab Eestis 151 riigi kodakondseid, mida on rohkem kui kümme aastat varem: 2011. aastal loendati eri kodakondsusi 118.

Uuri graafikult täpsemalt.

Rahvus

Eri rahvusest inimesi elab Eestis rohkem kui kunagi varem, kuid eestlaste osakaal rahvastikust pole vähenenud.

2021 aasta rahvaloenduse andmetel elab Eestis 211 rahvusest inimesi. 2011. aasta loenduse andmete põhjal oli see arv 180 ja 2000. aastal 142. Varasematel andmekogumistel on rahvuseid olnud saja ringis: 1989. aastal 108, 1979. aastal 109, 1970. aastal 107 ja 1959. aastal 100.

Kõige rohkem elab siin muidugi eesti rahvusest inimesi. 2021. aasta rahvaloenduse andmetel on 69,4%* Eestis elavatest inimestest eestlased. 2011. aasta loenduse andmetel oli see number 0,4 protsendi jagu suurem – 69,8%*. See eest on eestlaste osakaal olnud praegusest väiksem nii 2000. (68,3%*), 1989. (61,5%), 1979. (64,7%) kui ka 1970. (68,2%) aastal loendatud inimeste hulgas. Kõige suurem (74,6%) on eestlaste osakaal kogurahvastikust olnud 1959. aastal (* Eestlaste osakaal on arvutatud rahvastiku hulgast, kelle rahvus on teada.).

Mujalt on Eestisse kõige rohkem juurde tulnud ukraina rahvusest inimesi: võrreldes 2011. aastaga on ukrainlaste arv kasvanud 5255 võrra – 22 573-lt 27 828-le. Kõige suurema kasvuhüppe on teinud ibod, keda 2011. aastal loendati 1, kuid nüüd on neid juba 152.

Uuri graafikult täpsemalt.

Riigi pikaajalises strateegias „Eesti 2035“ on lähtutud eesmärgist, et eestlaste osakaal rahvastikus peaks jääma 67 protsendi juurde. Riiki tervikuna vaadates on see suhtarv hetkel 2,4% võrra suurem: 69,4%, kuid piirkondlikud erinevused on suured.

Uuri graafikult täpsemalt.

Emakeel

Eesti keelt emakeelena kõnelejate osa rahvastikust ei ole kasvanud, kuid märkimisväärselt on suurenenud Eestis räägitavate emakeelte arv.

Alates 2000. aasta rahvaloendusest on Eestis kõneldavate emakeelte arv kasvanud. Kui 2000. aasta loendusel loendati erinevaid emakeeli kokku 109, siis 2011. aasta loendusel oli neid 157 ja 2021. aasta loendusel 243. Suurima kõnelejate hulgaga lisandunud keeled on näiteks iraani keeled (62), Nigeri-Kordofani keeled (20), sindhi keel (19) ja mandari keel (15).

Uuri graafikult täpsemal.

Võrreldes 2011. aasta rahvaloendusega on 2021. aasta loendusel eesti keelt emakeelena kõnelejate osa kogu rahvastikust vähenenud 0,9% võrra. Samas, arvuliselt on eesti emakeelega inimesi 8277 võrra rohkem kui oli 2011. aastal. Selline osakaalu vähenemine, kuid koguarvu kasvamine on tingitud asjaolust, et kogu rahvaarv on suurenenud, kuid teinud seda pigem muud kui eesti keelt emakeelena kõnelejate arvelt.

Perekonnaseis

Abiellutakse vähem kui 20 aastat tagasi.

2021 aasta lõpu seisuga on seaduslikus abielus 37,8% kogu rahvastikust. 2011. aastal oli abiellunute osakaal rahvastikust 39,4% ja 2000. aastal 46,5%. Seega abiellutakse aina vähem, kuid suurem abiellumiste arvu vähenemine toimus juba 2000. ja 2011. aasta vahel.

Enim on abiellunute osatähtsus vähenenud 20–35-aastaste seas. Samas on nooremates vanuserühmades väiksema abiellumuse tõttu vähenenud ka lahutatute osatähtsus. 50-aastaste ja vanemate hulgas on lahutatute osakaal 2021. aasta lõpu seisuga aga hoopis suurem kui 20 aastat varem.

Uuri graafikult täpsemalt.

Naised ja lapsed

Lapsi saadakse hiljem, aga keskmine laste arv ei ole muutunud.

Kui 2000. aasta loenduse ajal oli 25–29-aastastel naistel keskmiselt 1 laps, siis 2021. aastal vaid 0,6. See peegeldab esimese lapse sünnitusea tõusu.

Kui aastal 2000 oli 35–39-aastastel naistel keskmiselt 1,8 last, siis nüüd, 2021. aastal 1,6 last. Kui aga vaadelda 40–44- ja 45–49-aastaseid naisi, siis nendes vanusevahemikes oli keskmine laste arv sama mis 2021. aastal: mõlemal juhul 1,9.

Uuri graafikult täpsemalt, kuidas on muutunud keskmine laste arv eri vanusegruppides.

Võtame vaatluse alla kolm vanemat vanuserühma: 35–39-aastased, 40–44-aastased ja 45–49-aastased ning vaatleme nendes vanusegruppides olevate naiste laste arvu.

Kõigis kolmes vanusegrupis on suurenenud mittesünnitanud naiste osa. Näiteks kui 2000. aastal oli null last 9,9%-l naistest vanuses 35–39 eluaastat, siis 2021. rahvaloenduse seisuga oli niisuguseid juba 18,2%. Kui aga vaadelda 45–49-aastaste vanuserühma, siis seal on vahed pigem marginaalsed: 2000. aastal oli selles vanuserühmas mittesünnitanud naisi 9%, 2021. aastal aga 11,8%.

Kõigis kolmes vanusegrupis on vähenenud kaks last sünnitanud naiste osa ja mõnevõrra on suurenenud kolm last sünnitanud naiste osa.

Uuri graafikult täpsemalt.