Elamistingimused

Eramajades elavate inimeste arv on pisut kasvanud

Kõigist Eesti enam kui poolest miljonist leibkonnast elab eramajas 154 422 ehk 27,5%. Nendesse leibkondadesse kuulub 390 855 inimest ehk 29,3% Eesti elanikest. Võrreldes 2011. aastaga on eramajades elavate leibkondade osakaal kasvanud 0,7 protsendipunkti võrra. Korterites, sh ridaelamutes ja paarismajades elab 70,8% leibkondadest, st 67,9% inimestest. 1,6% elanikest elab ühiseluruumides (hooldekodud, ühiselamud) ning 1,2% muudes eluruumides.

Kõige suurem eramutes elavate leibkondade osakaal on Hiiumaal (63,5%) ja kõige väiksem Ida-Virumaal (10,8%), korterite näitajad on vastupidised. Eesti suurimas maakonnas, Harjumaal, elab 17% leibkondadest eramajades ning 81,1% korterites. Tallinnas on vastavad näitajad 6,9 ja 90,9%. Üldiselt on eramutesse ja kortermajadesse jaotumine ootuspärane: kõige enam on eramus elavaid leibkondi maalistes (57,9%), seejärel väikelinnalistes (42,8%) ning viimaks linnalistes piirkondades (11%).

Kaks leibkonda kolmest elab endale kuuluval pinnal

68,1% leibkondadest elab sellises eluruumis, mille omanik on mõni leibkonna liikmetest. Kogu elanikkonna arvestuses elab oma leibkonnaliikmele kuuluvas eluruumis 71,9% inimestest. Eluruumi üürivate inimeste osakaal on 18,3%. Leibkonnatüüpide arvestuses elavad kõige rohkem mõne leibkonnaliikme omatavas kinnisvaras kahe- või mitmepereleibkonnad ehk need, kes on ka keskmiselt kõige suuremad leibkonnad, näiteks pere koos vanavanematega. Kõige vähem omavad isiklikku eluruumi üheliikmelised leibkonnad, ning peamiselt seetõttu elabki üüripindadel kõige enam üksinda elavaid inimesi. Üksi elajate seas on üürilise staatusega inimesi 25,9%, eluruumi omanikke aga 55,5%. Üksikemaleibkondadest elab oma eluruumis 66% ning üksikisaleibkondadest 68,8%.

Keskmine pind elaniku kohta ei ole muutunud

Rahvaloenduse järgi elavad Eesti inimesed ligi 39 miljoni ruutmeetri peal ehk igaühe jaoks on keskmiselt 30,1 m2, mis võrreldes eelmise loendusega ei ole muutunud. Kõige rohkem pinda elaniku kohta on Hiiumaal (38,9 m2), kõige vähem aga Ida-Virumaal (26,9 m2).

Keskmine elamispind elaniku kohta suureneb aasta-aastalt vanuse kasvades, kuid kolmekümnendates väheneb mõnevõrra. Seda eelkõige perre lisanduvate laste tõttu, kes suurendavad pereliikmete arvu ja vähendavad seega ruutmeetreid inimese kohta. Peale 50. eluaastat, kui lapsed on kodust lahkunud, suureneb ka elamispind ühe elaniku kohta. Üsna mõistetavalt on linnalistes piirkondades elaniku kohta vähem elupinda kui maal või väikelinnades.

Kuivõrd eestlaste kontsentratsioon maal ja eramutes on suurem kui teiste rahvuste oma, kajastub see ka eluruumide statistikas. Eestlastel on keskmiselt 31,7 m2, venelastel 25,9 m2 ja muudel rahvustel 28,6 m2 elamispinda elaniku kohta. Vanuse kasvades erinevus eestlaste ja venelaste keskmise elamispinna vahel suureneb, mis võib olla seletatav sellega, et eestlaste hulgas elab maal ehk suurematel pindadel proportsionaalselt rohkem vanemaealisi kui venelaste hulgas.

Kõige rohkem pinda elaniku kohta on arusaadavalt üksinda elavatel inimestel, kes ei pea ei kööki ega vannituba teiste inimestega jagama. Seejuures püsib leibkonna keskmine ruutmeetrite arv (60) üsna stabiilsena läbi kõigi vanuserühmade. Kehtib reegel, et suuremad leibkonnad elavad suuremal pinnal. Piir, kust pinna kasv lõpeb ning ruutmeetrite arv leibkonnaliikme kohta hakkab drastiliselt vähenema, on leibkonna viienda ja kuuenda liikme vahel. Kui üksi elav inimene elab keskmiselt 60 m2 peal ning kaks inimest keskmiselt 72 m2 peal, siis nelja- kuni kümneliikmelised leibkonnad elavad kõik keskmiselt 80–90 m2 suuruses eluruumis.

Eesti inimese kodu on vanem kui ta ise

Keskmine hoone (eramu või kortermaja) on ehitatud 1965. aastal, keskmine eluruum pärineb aga 1972. aastast ning keskmine Eesti elanik elab 1974. aastal valminud hoones. Võrdluseks, keskmine eestlane on sündinud aastal 1979, seega on keskmise eestlase kodu temast vanem. Graafik ilmestab hästi, et Eesti inimeste kodudena domineerivad endiselt nõukogudeaegsed hooned. Kõige uuemates hoonetes elavad Harjumaa (hoone keskmiselt aastast 1979) ja Tartumaa (1977) inimesed ning kõige vanemates hoonetes Hiiumaa inimesed (1958).

Uuselamutes elavad valdavalt noorpered

Arvudest joonistub välja seos leibkonnatüübi ja hoone ehitusaja vahel. Jämedalt võttes moodustavad umbes 27% Eesti tavaleibkondadest lastega pered. Hoonetes, mis on ehitatud viimase kümne aasta jooksul, on lastega perede osakaal 52%. Või teistpidi arvutades – 11% lastega peredest elab hoonetes, mis on ehitatud viimase kümne aasta jooksul, samas kui kõigi leibkondade hulgas on see näitaja 6%. Graafikult ilmneb, et kõige uuemad hooned on asustanud eelkõige väikeste lastega noorpered. Just alla 10-aastaste ja 30–40-aastaste osakaal on neis suurim.

Siiski, absoluutne enamus ehk lausa kaks kolmandikku Eesti leibkondadest elab nõukogude ajal ehitatud hoonetes. Kui uutes hoonetes on eelkõige lastega pered, siis nõukogudeaegsetes hoonetes on proportsionaalselt rohkem üksi elavaid inimesi ja üksikemasid.

Vett jagub korterites pea kõigile, eramajades neljale viiest

Üldiselt on Eesti elanike tehnoloogiline varustatus eelmisest loendusest alates jäänud samaks või vähesel määral paranenud. Põhjus seisneb selles, et valdavas osas oli tehnovarustatuse tase juba 2011. loenduse ajal kõrge. 2021. aasta loendusel oli veevarustus olemas 94%, pesemisvõimalus 93% ja tualettruum 92% elanikel. Keskküttega eluruumis elas 71% elanikest. Arusaadavalt on kortermajades vastavad näitajad veelgi suuremad ning 99% kortermajade elanikest on varustatud vee ja tualetiga, 97%-l on olemas pesemisvõimalus. Keskküte on olemas 86% neist, kes elavad kortermajas. Eramutes, kus elab 30% Eesti elanikest, on veevarustus olemas 83%-l, pesemisvõimalus 88%-l ning tualettruum 78%-l elanikest.

Eri leibkonnatüüpidel on võrdlemisi sarnane tehnovarustatuse tase, samuti ei erine alaealiste lastega või ilma nendeta leibkondade olukord. Kõige kehvemini on varustatud üksikisaleibkonnad, kelle veevarustuse ja tualeti kasutamise ning pesemise võimalused on ülejäänutest keskmiselt 3–4 PP võrra väiksemad. Samas peab arvestama, et just üksikisasid elab kõige enam eramutes, kus tehnoloogiline varustatus on keskmisest halvem. Seega sõltub varustus pigem hoone tüübist kui leibkonna tüübist. Absoluutarvudes on Eestis pea 27 000 leibkonda, kel puuduvad eluruumis pesemisvõimalused, neist umbes 5000 on alaealistega leibkonnad. Ilma tualettruumita peab läbi ajama 49 000 leibkonda, kellest omakorda 9000 on alaealistega leibkonnad. Osakaalult on kõige rohkem pesemisvõimaluseta alaealistega leibkondi Valgamaal (9%) ning kõige vähem Harjumaal (1%).