Rahva ja eluruumide loenduse alguseni on jäänud

Püsielukoha määramine rahvaloendusel

Uudis
Postitatud 30. mai 2021 14:54

Inimeste elukohti on ühel või teisel viisil registreeritud sajandeid. Registreerimise koht võis varasemalt olla nii kirik, vallavalitsus, linna aadressilaud, majavalitsus kui ka rahvastikuregister. Viimastel kümnenditel on arenenud riikides leitud, et registriandmed on enamasti küsitlusandmetest täpsemad ning ka rahvaloendustel on hakatud neid kasutama. Juba 2011. aastal korraldas kaheksa Euroopa Liidu riiki loenduse registripõhiselt: lisaks Põhjamaadele ka Holland, Belgia, Austria ja Sloveenia.

Elukoha registreerimise korraldus ning kohustuslikkus on riigiti erinevad. On riike, kus tegeliku elukoha kiire registreerimine elukoha vahetuse või riiki saabumise järel on kohustuslik ja selle eiramine toob kaasa sanktsioone. On riike, kus mõnda linna elukoha registreerimine on eriline hüve, mida käsitletakse näiteks palgalisana. Paljudes riikides sõltuvad mitmed olulised teenused, nagu postiteenus või tervishoid, just registreeritud elukohast.

Mida tuleb arvestada püsielukoha määramisel?

Eestis on elukoha registreerimine küll kohustuslik, kuid riik ega ka kohalikud omavalitsused ei jälgi, kas inimesed on oma elukohana registreerinud tegeliku püsielukoha või eluruumid, mis paiknevad teatavaid soodustusi (prestiižne kool, hea lasteaed, tasuta ühissõiduki kasutus jt) pakkuvates piirkondades. Kohalikud omavalitsused on sageli eelkõige huvitatud võimalikult suurest elanike arvust ning on seetõttu valmis läbi sõrmede vaatama oma piirkonda registreeritud „libaelanikele“.

Püsielukoht ehk alaline elukoht on rahvaloenduse jaoks eluruum, kus isik on elanud või kavatseb elada vähemalt 12 kuud. Seejuures tuleb arvestada kolme olulise erandiga. Esmalt, kui isik õpib kõrgkoolis või keskkoolijärgses kutsekoolis, siis on tema püsielukoht õppeasutuse asukohas. Teiseks, kui isik õpib üldhariduskoolis, siis on tema püsielukoht vanema(te) püsielukohas. 

Kolmandal juhul, kui isik töötab oma perekonna püsielukohast erinevas kohas ja tal on ka selles kohas elukoht, aga ta käib regulaarselt oma perekonna juures ja veedab seal suurema osa oma ajast, siis loetakse tema eluasemeks perekonna püsielukoht.  

Registriandmete kasutamine on kaasaegne lähenemine

Registriandmete kasutamine rahvaloenduse andmetena on igati kaasaegne ja mõistlik lähenemine, eriti Eestis, kus tehnoloogia on kõrgel tasemel. Ometi ilmneb registreeritud elukohtade kasutamisel loenduse püsielukohtadena mitmeid kitsaskohti. Näiteks on mingite hüvede saamiseks registreeritud oma eluruumiks koht, kus tegelikult ei elata. Seega on neis riikides, kus elukoha täpne registreerimine on kohustuslik ja seda kohustust jälgitakse, võrdlemisi lihtne registrites märgitud elukohti loendusel püsielukohana kasutada. Ülejäänud riikides tuleb ülesande lahendamisel kasutada lisaandmeid ja täiendavaid meetodeid.

2011. aasta rahvaloenduse järel sai selgeks, et loendustulemused ja traditsiooniline rahvastikustatistika ei anna Eestis piisavalt täpseid tulemusi. Näiteks olid rahvastikuarvestuse ja loenduse tulemusel saadud rahvaarvu hinnangu erinevused ca 5%. Selleks, et saada täpsem tulemus ja tekitada võimalus hinnata rahvaarvu ka loenduste vahelisel ajal, otsustati rahvaarvu hindamiseks kasutada rahvastikuregistri kõrval võimalikult paljusid riiklikke registreid.

Nii töötati välja residentsuse indeks, mis omistatakse igal aastal igale potentsiaalsele riigi elanikule ja mis näitab tõenäosust, et see isik on vaadeldaval aastal riigi püsielanik. Residentsuse indeksi aluseks on elumärgid ehk registritesse jäädvustatud dokumentaalsed jäljed inimese tegevuse või riigis viibimise kohta.

Registrite täpsustamisel ei ole siiski mõistlik piirduda üksnes sealt saadavate lähteandmetega, vaid sobiv on kasutada ka muude allikate suurandmeid. Suurandmete kombineerimisel muude elumärgi tüüpi andmetega on võimalik saada usaldusväärseid ja rakenduslikult sisukaid tulemusi.

Leibkonna moodustavad ühes eluruumis elavad inimesed

Registripõhise loenduse korral loetakse leibkonnaks kõik ühes eluruumis elavad inimesed, sõltumata sellest, kas nende vahel on majanduslikke seoseid või sugulussuhteid. Leibkondade lisaliikmete kindlakstegemise juures aitavad partnerlus­märkidega sarnaseid isikuid omavahel siduvad (elu)märgid, kuid alati ei tarvitse neid leiduda.

Praktiliselt elab vahel koos perekonnaga ka inimesi, kes ei ole perekonnaliikmed, näiteks partnerite vanemad või muud sugulased. Perekond koos lisaliikmetega moodustab leibkonna, kuid ka lisaliikmeteta perekond ja ka üksik, omaette elav inimene on leibkond.

Eestis on praegu eluruume märksa rohkem kui leibkondi. Olukord erineb seega radikaalselt Nõukogude ajast, mil eluruumidest oli suur puudus. Praegu on eluruumidest osa vaid suvel lühiajaliseks elamiseks sobivad suvilad ja aiamajad. Samas on ka aastaringseks kasutamiseks kõlblikke eluruume, milles keegi ei ela. Osa on päris uued, teised jällegi vanad. Mõne leibkonna elu ongi nii korraldatud, et elatakse mitmes kohas. Kõike seda on tarvis leibkondade ja eluruumide sidumisel arvesse võtta.

Täpsete tulemuste saamiseks kombineeritakse andmeid

Heaks indikaatoriks selle kohta, kas ja millal eluruumis elatakse, on suurandmete hulka kuuluvad elektritarbimise andmed. Põhimõtteliselt on elektritarbimise aastase aegrea jälgimise teel võimalik selgeks teha, missugused eluruumid on püsivalt kasutusel, missugustes elatakse aeg-ajalt, näiteks suveperioodil, missuguseid külastatakse vaid mõnel päeval aastast või on hoopiski asustamata.

Suurel osal juhtudest selgubki, et leibkonna kõige tõenäolisem eluase on see, kuhu ta on rahvastikuregistri andmetel registreeritud. See vastab ootustele, sest ka uuringud näitavad, et ca 80% inimestest elabki selles kohas, kuhu nad on registreeritud. Oluline on aga avastada ekslikult registreeritud isikud ja leibkonnad ning leida nende jaoks tõepärasem elukoht. Loomulikult ei muudeta selle põhjal inimese elukohta rahvastikuregistris ja ei saadeta ka teadet inimesele enesele, kuid parandatud andmestik on aluseks loenduse tulemustele ja rahvastikustatistika arvutustele.

Kõige rohkem erinevusi on noorte elukoha määratlemisel

Kõige suuremad probleemid on seotud noorte täiskasvanute eluruumi määratlemisega. Rahvusvahelised reeglid näevad ette, et tudengite püsielukoht peaks olema õppimiskohas. Eesti oludes aga viibivad õppimiskohast eemal elanud noored sageli suurema osa aastast ka sealt eemal, külastades regulaarselt vanematekodu ja liikudes vabal ajal ringi nii kodu- kui ka välismaal. Kui nad ei ole endale püsivat elukohta veel soetanud, elavad nad registrite andmetel oma vanemate juures ja seda kinnitavad meelsasti ka vanemad, kes küsitlustel neid tavaliselt oma leibkonna liikmeteks loevad.

Ka noorte partnerlussuhte määratlemine on keeruline, kui neil on väga vähe siduvaid tunnuseid: pole ühist püsielukohta, lapsi ega ka omandeid ega kohustusi. Sageli ei tarvitsegi olla tegemist püsisuhtega, sest selle loomine on aastatega hilisemaks nihkunud.

Tööealiste lastega perekondade ja leibkondade puhul esineb sihipärast ja teadlikku püsielukohtade valesti registreerimist. Seda põhjustab esmapilgul igati mõistlikuna näiv kooli- ja lasteaiakohtade elukohapõhine jaotus, mis aga lasteasutuste erineva maine ning perekondade liikumise logistika tõttu igale perele ei sobi. Lihtsaimaks lahenduseks on siis püsielukoha registreerimine soodsamasse piirkonda ja selleks kasutatakse näiteks tuttavate eluruume. Sarnaseid põhjusi elukohaandmete võltsimiseks on teisigi: tasuta ühistransport, kodu maamaksusoodustus, sooduspilet saarele suvekodusse sõitmiseks jne. Kuna enamasti on inimestel registrites siiski ka märke, mis viitavad nende tegelikule elukohale, õnnestub paljudel juhtudel ekslik elukoht loenduse käigus tegeliku elukohaga asendada.

Leibkondade ja perekondade moodustamise ja paigutamise algoritmi testimiseks kasutatakse suuremõõduliste küsitlusuuringute (Eesti tööjõu uuring ja Eesti sotsiaaluuring) andmeid. Võrreldes neid andmeid rahvastikuregistri andmetega paraneb oluliselt leibkonna andmete täpsus ja adekvaatsus. Päris kindlasti ei ulatu aga andmete täpsus aga ajalooliste loenduste, näiteks 1934. ja 1970. aasta loenduse täpsuseni, kui rahvastik oli paikne, inimesed esitasid oma andmeid avatult ja loenduse täpsuse huvides käidi kõik eluruumid läbi kaks korda – enne ja pärast loendusmomenti.