Rahvaloendusega kogutud elamistingimuste andmete avaldamiseni on jäänud

Leibkond ja tuumpere – mis imeasjad need veel on?

Blogi
Postitatud 5. september 2022 14:48 , rahvastikustatistika ekspert Ene-Margit Tiit

Rahvaloendusega seoses tulevad käibele igapäevaelus võõrana tunduvad mõisted nagu leibkond, tuumpere, partner ja veel ka niisugune veider mõiste nagu mittepereleibkond. Mis on kõigi nende mõistete sisu ja milleks neid tarvis on?

Perekonna statistiline määratlus

Kõigepealt selgitame, mis on tuumpere. Selle sünonüümiks on perekond ja selle kohta on öeldud ka peretuum. Tuumpere ehk perekond on kas

  • lasteta abielu- või kooselupaar;
  • lapse või lastega abielu- või kooselupaar:
  • üksikvanem lapse või lastega.

Seega tuumperes on selle liikmete vahel kas vanemlus- või partnerlussuhted.

Statistika mõttes on abielu- ja kooselupaarid samaväärsed ja paari moodustavaid inimesi nimetatakse partneriteks, ükskõik, kas nad on abielus, registreeritud kooselus või registreerimata kooselus ehk vabaabielus. Partnerid võivad olla ka samasoolised – kas abielus, registreeritud või registreerimata kooselus. Statistika ei küsi inimeste meelsust ega hoiakuid, vaid fikseerib faktilise olukorra.

Vanemlussuhete puhul eeldatakse, et tegemist on kas partnerite ühiste bioloogiliste laste või ühe partneri bioloogilise lapsega. Ametlikult lapsendatud laps on samaväärne bioloogilise lapsega, kuid kasulaps või kasu- või asendusperes kasvav laps tuumperesse ei kuulu. Laps jääb tuumpere liikmeks ka täiskasvanuna sõltumatuna vanusest. Kuid kui laps loob enesele perekonna, siis ta enam vanemate tuumperesse ei kuulu.

Tuumperesse ei kuulu vanavanemad ega lapselapsed, tuumperesse võivad kuuluda ainult kahe erineva põlvkonna liikmed.

Tegelikult aga kuuluvad sageli peresse ka vanavanemad. Ega ei visata perest välja ka perepoega, kui ta nooriku koju toob. See tähendab, et tuumperele lisaks on tarvis veel teist pere mõistet, mis liikmete jaoks nii kitsendavaid tingimusi ei esita. See mõiste on leibkond. Eesti keeles on varasemate rahvaloenduste ajal leibkonna asemel kasutatudki sõna pere – pere on ühes eluruumis koos elavate inimeste kogum. Tavaliselt ühte leibkonda kuuluvad inimesed ka majandavad üheskoos, kuid tänapäeval pole see tingimata nõutav.

Leibkonna statistiline määratlus

Leibkond võib oma koosseisu poolest olla üsna mitmenäoline.

  • Iga üksinda elav inimene on omaette leibkond.
  • Iga omaette elav peretuum on ühtlasi leibkond.

Leibkond erineb perekonnast selle poolest, et leibkonda võib kuuluda lisaks peretuumale ka lisaliikmeid. Näiteks isa, ema, laps ja vanaema võivad moodustada leibkonna, kus isa, ema ja laps on peretuum, aga vanaema on lisaliige. Leibkonnaliikmete vahel ei tarvitse olla mingeid sugulus- ega hõimlussidemeid, kuigi tavaliselt on ka lisaliikmed mõne peretuuma liikme sugulased.

Leibkonda võib kuuluda ka mitu tuumperet. Näiteks ema koos lapsega ja tema vanemad. Sel juhul on tegemist kahepere leibkonnaga. Ema, kes varem kuulus oma vanematega ühte perekonda, moodustab nüüd koos oma lapsega iseseisva tuumpere. Kahte perekonda inimene kuuluda ei saa. Kui leibkonnaliige oma sugulussidemete poolest võiks kuuluda mitmesse selles leibkonnas sisalduvasse peretuuma, siis eelistatakse nooremat põlvkonda.

Kui mõni leibkonnaliige ära kolib, st asub elama teise eluruumi, siis ta arvatakse välja nii leibkonnast kui ka perekonnast, kuigi tema sugulussidemed säilivad. Elukohamuutus ei toimu statistikas üldiselt hetkeliselt, vaid enamasti see realiseerub aasta jooksul.

Leidub ka hoopis ilma peretuumata leibkondi – näiteks mitu tudengit, kes ühiselt eluruumi üürivad.

Leibkonna ja perekonna mõistete areng ajaloo vältel

Kust siiski on need mõisted ja nimetused pärit? Kes ja millal on need välja mõelnud? Meenutame, et see, missugust teavet rahvaloendusel kogutakse, on rahvusvaheliselt kokku lepitud. Üheksateistkümnendal sajandil andis soovitusi rahvusvaheline statistikute kongress, praegu teeb seda ÜRO ja Euroopa tasemel Eurostat. See on vajalik rahvusvahelise statistika ning riikidevaheliste võrdluste tegemiseks.

See, missuguses koosluses inimesed elavad, on ikka olnud loendustel oluline teema. Esimesel Eestis toimunud loendusel 1881. aastal kasutati nn majakaarti ja märgiti sellele kõik majaelanikud (st sisuliselt ühe eluruumi elanikud) ja nende staatus majas. Selgitati ka kõigi loendatavate perekonnaseis.

Järgmisel, 1897. aasta loendusel majakaarti ei kasutatud, majaelanike asemel küsiti majapidamisse kuuluvaid isikuid ja nende staatust majapidamises, selgitades ka seda, kui palju isikuid kuulus (majapidamist juhtivasse) perekonda.

Esimene Eesti riigi poolt korraldatud rahvaloendus toimus 1922. aastal. Selle loenduse korral pöörati varasemast rohkem tähelepanu „ühiskonna“ kohta andmete kogumisele – selle sõnaga tähistati majapidamist ja perekonda. See kahetasemeline lähenemine oli väga lähedane tänapäevasele käsitlusele: majapidamine erines tänasest leibkonnast peamiselt selle poolest, et üksikisikut majapidamiseks ei loetud. Perekond langes sisuliselt ühte tänapäevase tuumperekonnaga. Meenutame, et sel ajal elas põhiline osa eestlastest maal, taludes ja majapidamine tähistas toonast taluperet. Teine Eesti Wabariigis teostatud rahvaloendus toimus 1934. aastal, seda peetakse seni kõige paremini korraldatud ja täpseimaks rahvaloenduseks Eesti pinnal. Selle küsimustik on praktiliselt sama eelmise loenduse omaga.

Saksa okupatsiooni ajal 1941. aastal toimunud loendusel perekonna ega leibkonna kohta andmeid ei kogutud. Nõukogude ajal korraldatud loendustel (1959, 1970, 1979 ja 1989) majapidamise (st ka leibkonna) mõistet ei kasutatud, sest igasugune eraviisiline majandustegevus oli taunitav. Ometi mõisteti perekonda aga pigem sarnaselt tänapäevase leibkonnaga, kusjuures loendati nii perekonnaga koos kui ka perekonnast eraldi elavate liikmete arvu. Perekondi rühmitati ka koostise järgi – näiteks abielupaariga ja lastega/ lasteta perekond; perekond, kus on abielupaari üks või mitu vanemat või teisi sugulasi; ema ja lapse/ lastega perekond; isa ja lapse/ lastega perekond ning muu koosseisuga perekond. Eraldi arvestati üksikuid inimesi.

Uued leibkonnatüübid taasiseseisvunud Eestis

Esimene taasiseseisvumise järgne rahvaloendus toimus Eestis 2000. aastal. Toonane küsimustik vastas täies ulatuses Eurostati standardile, kuid sisaldas peale rahvusvaheliselt kohustuslike küsimuste ka rea Eesti oma küsimusi (rahvuse, keele, päritolu kohta). Selle loenduse ajal võeti leibkonna ja perekonna mõisted kasutusele tänapäevases tähenduses. Defineeriti ka tavaleibkond ja asutusleibkond (institutsionaalne leibkond). Viimane moodustub asutustes, kus leibkonnaliikmed pidevalt elavad (vähemalt aasta jooksul). Lisaks sellele tuli määratleda ka uus mõiste – koduta inimesed. Kui sõjaeelses Eesti Vabariigis iga vald kandis hoolt kõigi oma liikmete eest ja ilma peavarjuta kedagi ei jäetud – halvim võimalus oli talust tallu liikuv „vallasant“, siis tänapäevases maailmas on arvestatav hulk inimesi, kes kas majanduslike võimaluste puudumisel või ka omal soovil elavad ilma kindla peavarjuta. Meie tingimustes ööbivad niisugused inimesed enamasti ajutistes öömajades.

Millal on partnerid tegelikult partnerid ja mida see tähendab?

Abielusuhe on rahvaloendusel – samuti nagu ka kõik teised tunnused – ütluspõhine. Seega pole välistatud olukord, kus mõni mees on (ütluspõhiselt) abielus mitme naisega ja vastupidi. Kuna rahvaloendustel esitatakse andmed koondatud kujul, mitte isikupõhiselt, ei põhjusta see arusaamatusi. Ütluspõhine abielusuhte määramine tähendas sisuliselt ka registreerimata abielu (vabaabielu) abieluna arvestamise võimalust ka ajaloolistel loendustel. Tänapäeval, kui rahvaloenduse andmed võetakse põhiliselt registritest, on registreerimata partnerlussuhte kindlakstegemine üks keerukamaid ülesandeid, mis lahendatakse algoritmiliselt suure hulga registrite andmete abil.

Lihtne pole see ka küsitluse korral, sest partnerlussuhe on tunnetuslikult delikaatne küsimus, mida kõik vastajad meeleldi tunnistada ei taha. Nii juhtus eelmise loenduse küsitluse ajal korduvalt, et üks partneritest kinnitas partnerlussuhte olemasolu, teine aga kinnitas, et on leibkonna lisaliige, kel ühegi leibkonnaliikmega mingit suhet ei ole. Analüüsides leibkondade mittesugulastest liikmete jaotusi ka varasematel loendustel võib näha olukordi, mis viitavad partnerlussuhte varjamisele – eriti varasematel perioodidel, näiteks mittesugulasest perekonnaliige üksikvanema peres.

Eriti keeruline on olukord samasooliste paaridega, sest ühiskonnas on neisse suhtumine kahetine ning hoolimata kõigist loendusel ja küsitlusel rakendatavatest andmeturbemeetmetest püütakse taolist suhet pigem varjata. Siiski, eelmise (2011. aasta) rahvaloenduse ajal õnnestus registreerida ca 100 meeste ja sama palju naiste paare, osas neist olid ka lapsed. Arvestades teiste riikide kogemusi võib oletada, et tegemist oli alahinnanguga, ent selle näitaja täpsustamiseks pole eriti häid võimalusi.

Kokkuvõte

Kokkuvõttes tuleb arvestada, et tänapäeval, kui inimesed on liikuvad ja kipuvad kiivalt oma isikuandmeid enda teada hoidma, pole võimalik saada ülitäpseid andmeid riigi elanikkonna kohta –  ka rahvaloenduse andmed on hinnangud, mitte loendamise tulemusena saadud täpsed arvud. Kuid riigile oluliste järelduste tegemiseks on nende täpsus piisav. Väga oluline on see, et registritele tuginev statistika (erinevalt klassikalisest loendusstatistikast) on pidevalt värske ja ajakohane, sest registrite teavet uuendatakse regulaarselt. See on ka parim viis saada head ülevaadet meie rahvastiku, perekondade ja eluruumide kohta.