Rahva ja eluruumide loenduse alguseni on jäänud

Rahvaloendusel selgub kahe emakeele ja kahe rahvusega elanike arv

Uudis
Postitatud 30. mai 2021 15:00

Teadlaste ja ametnike kõrgendatud huvi on saada rahvaloendusega muuhulgas teada, kui palju elab Eestis inimesi, kes peavad omaks kahte rahvust ning kahte emakeelt. Ehkki rahvuse ja emakeele info on olemas ka rahvastikuregistris, saab loenduse küsimustikus märkida esmakordselt mõlema puhul kaks valikut.

Tartu ülikooli õppeprorektor Aune Valk arvab, et mitmerahvuselisena võib end määratleda ligi viiendik elanikkonnast. Täpset teadmist selle kohta seni siiski ei ole, ent just need andmed on lõimumispoliitika edukusele indikatsiooniks.

„End mitmerahvuselistena identifitseerivaid inimesi ei ole eetiline panna loendusel vaid ühe valiku ette. Samuti on rohkem kui 20 aastat olnud Eesti integratsioonipoliitika eesmärk mitmekultuurilisuse toetamine ehk inimese päritolu ning samal ajal tema Eestiga seotuse tugevdamine. Kui inimene töötab selle nimel, et lõimuda ja tunneb end selle tulemusel kahte rahvusesse kuuluvana, siis tuleb poliitiliselt anda võimalus ka seda väljendada. Teaduslikult on see teave informatiivne ning kõige lühem ja lihtsam viis saada aru inimese seotusest Eestiga ning usaldusest riigi vastu,“ põhjendas Valk.

Tallinna Ülikooli rahvastikuteaduse professori Allan Puuri sõnul on ühiskonna etnokultuurilise mitmekesisuse kirjeldamiseks ja mõistmiseks rahvus ning emakeel kaks kõige tähtsamat tunnust. „Inimene võib mõne aastaga omandada uue kodakondsuse või õppida juurde uue keele, kuid rahvus ja emakeel saadavad teda läbi elu ning moodustavad eneseteadvuse ja identiteedi vundamendi,“ ütles Puur. Rahvusest ja emakeelest sõltub tema hinnangul, millistesse rühmadesse kuuluvaks inimene ennast peab ning kes moodustavad tema lähema suhtlusvõrgustiku. „Emakeele oskus on teiste keelte valdamisest reeglina sügavam ja vaatamata võõrkeelte omandamisele toimub suur osa kultuuri tarbimisest jätkuvalt emakeele vahendusel, rääkimata kultuuriloomest,“ lisas Puur.

Teadlaste sõnul puudub praegu teadmine, kui palju elab Eestis inimesi, kes peavad omaks rohkem kui üht rahvust ning emakeelt,  kes nad on ning kuidas nende mitmerahvuselisus või mitmekeelsus on kujunenud. Tegemist on küll suhteliselt väikese rühmaga, kuid nende kohta info omamine on identiteedi muutuste ja keelevahetuse mõistmiseks väga oluline.

Üks peamisi argumente mainitud teabe kogumiseks on olnud tänase Eesti ühiskonna paljurahvuselisus ja -keelsus. Loendustulemuste näol tekib usaldusväärne alus tõenduspõhisele keele-, rahvus- ja lõimumispoliitika kujundamisele, vastavate riiklike arengukavade koostamisele ning nende täitmise jälgimisele. Lisaks loob vastavate küsimuste jätkuv esitamine loendusel rahvus- ja keelerühmade enesetunnetusele kindla aluse ning jätab vähem ruumi kõikvõimalikele spekulatsioonidele.

Keeleteadlase Jüri Viikbergi sõnul on kakskeelsete inimeste arv kasvanud, sest üha rohkem elatakse kahes keelekeskkonnas. „Eesti keel võib olla kõrvu uue asukohamaa keelega, selle kooli- või töökohakeelega või segaperes oma teise vanema keelega. Võimalus märkida loendusel kuni kaks emakeelt ja rahvust ongi oluline eelkõige eri etnilise taustaga vanemate järeltulijate jaoks,“ ütles Viikberg.

Keeleteadlaste sõnul vajab riik ka täpseid andmeid eesti keele kui riigikeele valdamise kohta, ent niisamuti ka teiste keelte oskajate kohta, sest need on eri sihtrühmad riigi keele- ja hariduspoliitika ning vastavate tegevuste rahastamise jaoks. „Nende tunnuste küsimine loendusel tagab täpsema teabe rahvastiku keele ja identiteedi kohta, mis poleks registrite abil saavutatav. Selline küsitlemine annab meile selgema pildi, kui palju on Eestis lapsi, kes kasvavad segaperedes ning on mitmekeelsed. See on oluline nende laste arengu ning nende vanemate toetusmeetmete kavandamiseks haridussüsteemis. Eestis saab selline andmekogumine olema esmakordne, kuid teistes riikides on niisugune võimalus juba kasutusel,“ lisas Viikberg.