Rahvaloendus küsitlejate silmade läbi: sai palju kiidusõnu, kuid mitte ainult

Kui varasematel aastatel oli rahva ja eluruumide loendus alati suursündmus (loomulikult ka seekord!), siis sel korral toimus see peamiselt registrite abil ning see muutis oluliselt loenduse iseloomu.

Nimelt toimus rahvaloendus sel korral mitmes etapis. Valdavalt kogus statistikaamet andmed erinevatest registritest, kuid sellele lisaks said kõik eestimaalased detsembri lõpust kuni 22. jaanuarini täita lisaküsimustikku veebis. Veebruaris jätkus rahvaloendus aga hoopis väiksemas mahus ja eelkõige telefoniintervjuude vormis – tööd tegid küsitlejad, kes telefonitsi loendasid kohustuslikku juhuvalimisse kuuluvate aadresside elanikke. Kontakti püüti võtta just nende inimestega, kelle jaoks vastamine oli kohustuslik, kuid kes seda e-küsimustiku kaudu teha ei saanud või olid andmed jäänud puudulikuks. Valdavalt said küsitlejad väga positiivse kogemuse, kuid mõneti ootamatult tuli ette ka negatiivset suhtumist, mida varasemate rahvaloenduste puhul sellisel määral ei ole täheldatud.

Rahvaloendaja kui orienteeruja ja murede kuulaja

Kindel on see, et taaskord võtsid küsitlejad rahvaloenduselt kaasa suure kogemustepagasi ja kohati ka kustumatud mälestused. Nii mõnigi seik inimeste küsitlemisel näitas, et rahvaloendaja töö ampluaa on palju laiem kui ankeedi täitmine: ühtaegu tuleb olla psühholoog, IT-guru, geograaf, polüglott ja orienteerumise meister. 

Küsitlejad tõid töö plussina esile võimalust avastada Eestimaad ning taas oma kodukandiga tutvumist. Viperusteta see siiski ei läinud. „Ilus, tark, arukas, edasipüüdlik Eesti on kolinud põldude ja metsade vahele ning elab seal hästi,“ rääkis küsitleja Kadri. „Aga aadressiotsingud pakkusid palju peavalu,“ lisas ta.  

„Jäin ühe küla vahel aadressi otsimisega jänni, kuid siis tuli juhuslikult politsei oma autoga ja oli nõus mu kohale juhatama, mille eest suured tänud neile,“ jagas kogemusi Liia.

Ka uusarenduste puhul ei olnud alati abi moodsast GPS-seadmest ja appi tulid kohalikud elanikud. Samuti tekitasid aadresside otsimisel raskusi ilmaolud ja teede seisukord. Nii mõnelgi küsitlejal jäi auto lumme kinni või vajas see löökaugu tõttu lausa remonti.

Küsitleja Hanna selgitas, kuidas navigeerimisseade juhatas ta sihtkohta hoopis ühe kaevanduse kaudu. „Auguliste ja poriste teede läbimise järel tundus jäine ning löökauke täis marsruut aga isegi päris taevalik – vähemalt puhas!“

Üksikud vanemad inimesed osalesid küsitlusel eriti innukalt ning tihtilugu jäigi küsitleja kuulaja rolli, et muuhulgas inimeste haiguslugudest osa saada. Mõnel vanemal inimesel oli nii hea meel, et keegi helistas. „Ühe inimesega rääkisin ligi tund aega ja positiivne elamus oli mõlemapoolne,“ lausus küsitleja Katrin.

„Meenub üks tore noor Eesti pere, kes oli parasjagu laupäevasel suusaretkel, kui neile helistasin. Nad jätsid suusatamise pooleli ja kogunesid kõik viiekesi telefoni ümber vastuseid andma,“ rääkis Marielle.

Kui ühest kõnest ei piisa, siis peab tegema kasvõi 20

Eriskummalise, aga naljaka juhtumiga puutus kokku küsitleja Tiiu, kellel tuli helistada ühele perele lausa 20 korda. Esimese kõnega sai ta perenaise küll küsitletud, aga peremees oli kord metsas, kord õues, kord saunas ja toru ei võtnud. 

Naine pakkus välja kellaaegu, millal mees võiks toas olla, aga mees ei tulnud ikkagi kokkulepitud ajaks metsast koju. Edasi ei vastanud mitmel päeval enam ka perenaine telefonile. Pärast selgus, et ta liikus karguga ja lihtsalt ei jõudnud telefoni juurde piisavalt kiiresti.

„Rahvaloenduse viimasel päeval helistasin igaks juhuks veel viimast korda ja olin üsna kindel, et see leibkond jääb küll loendamata. Aga... telefon võeti vastu! Pikema sissejuhatuseta vuristasin ühe hingetõmbega, et kui mees ei ole nii mitme päevaga metsast välja jõudnud, siis kauem aega oodata ei ole – loendus lõpeb ju tänasega. Kui hingetõmbamiseks väikese pausi pidin tegema, siis vastas teisel pool mehehääl: aga see ju olengi mina siin telefoni otsas. Naersime mõlemad ja küsitlus sai tehtud!“

Ärev aeg ja krõbe sõim

Positiivse kõrval oli aga seekord ka päris palju vastajaid, kes külvasid küsitlejaid sõimuga ning keeldusid igasugusest koostööst. Muidugi on selliseid inimesi alati olnud, kes ei ole nõus rahvaloendajat tuppa laskma, kuid seekord oli neid tavapärasemast rohkem. „Mõni võttis isegi vaevaks kulutada enda vaba aega, et ise tagasi helistada, et oma pahast arvamust avaldada. Sama ajaga oleks jõudnud ankeedi ära täita,“ rääkis üks küsitleja.

Hinnanguliselt iga kolmes-neljas kõne sisaldas mingit sorti pahameelt või ka küsimustikule vastamisest keeldumist. Põhjused jagunesid laias laastus kaheks: arusaamatus, miks helistatakse ja miks peab vastama ning üleüldine vastumeelsus riigi ja riigis toimuva vastu.

„Kuna enamik andmeid kogutakse sel korral registritest ja lühikesele küsimustikule vastamine oleks aega võtnud vaid umbes viis minutit inimese kohta, siis seda enam üllatas inimeste niivõrd suur ärrituvus, kui rahvaloenduse küsitleja nende poole pöördus,“ ütles rahva ja eluruumide loenduse projektijuht Liina Osila. „Osad olid pahased, sest neilt küsiti telefonitsi isikukoodi ja täpsustati leibkonnaliikmete arvu. Sealhulgas oli neid, kellele valmistas pettumust, et nendega üldse ühendust võeti, sest nad olid e-ankeedi veebis juba täitnud,“ rääkis Osila.

Kui riik elektriarveid ei maksa, siis rahvaloendusel ei osale!

Rahvaloenduse projektijuhi hinnangul võib oodatust suurema pahameele üheks oluliseks põhjustajaks pidada koroona ja vaktsineerimise tagajärjel tekkinud üleüldist vastumeelsust riigi ja riigis toimuva vastu.

Teatavasti langes rahvaloendus mitme kriisi aega: koroonaepideemia ja elektrihindade hüppeline tõus on mõjunud inimestele küllaltki frustreerivalt. „Näiteks oli üks meie kaasmaalane sedavõrd kuri, et lubas esimese ettejuhtuva ametniku maha lüüa, teine aga ähvardas terroristidega või ka lubati rahvaloendajale võimaliku kodukülastuse korral koerad kallale ässitada. Kodukülastused ei olnud meil kusjuures üldse plaaniski,“ märkis Osila. „Osad aga leidsid, et seni, kui riik käsib neil end vaktsineerida või elektriarveid kinni ei maksa, siis nemad ei anna ka mingeid vastuseid rahvaloenduse käigus.“

Tugev loendajate ettevalmistus aitas veenda ka kangekaelseid

Keerukamate vastajate puhul tulid üsna kenasti olukorraga toime statistikaameti püsiküsitlejad, kes on erinevate inimtüüpidega harjunud ning teevad seda tööd igapäevaselt. Veidi raskem oli ajutistel, eraldi rahvaloenduse tarvis värvatud töötajatel. Paljud nendest ei olnud valmis, et inimesed võivad sedavõrd agressiivselt või kibestunult reageerida.

Kõik loendajad olid aga eelnevalt läbinud põhjaliku koolituse ning said alati abi küsida ka juhendajatelt. Seega said tegelikult ümber veendud paljud algselt vastumeelsed või pahased inimesed ning vastuseid said siiski loendusele kirja. 

Üldiselt tõid aga küsitlejad siiski oma töö läbiva tagasiside motiivina välja „Õppisin Eestit tundma!“ või siis „Palju toredaid inimesi elab meie ümber.“

„Veebruar, mis tavaliselt on kõhe ja külm, möödus sel aastal küll imekiirelt,“ võttis kokku rahvaloendaja Liis.