Peaaegu veerand Eesti eluruumidest on püsielaniketa

Millised eluruumid määratakse asustamata eluruumideks?

Eluruumide (nii asustatud kui asustamata) hulka loetakse ainult elamiseks sobilikke eluruume. Muuhulgas tähendab see, et vanad ja lagunenud majad, mis elamiseks enam ei kõlba, loenduses eluruumina kirja ei lähe. Hoone elamiskõlblikkus määratakse ehitisregistri info põhjal.

Asustamata eluruumid on eluruumid, mis ei olnud loenduse hetkel (31.12.2021) püsivaks elukohaks ühelegi Eesti elanikule. Seega võivad asustamata eluruumid siiski olla ajutiseks koduks inimestele, kes ei ela Eestis püsivalt – näiteks turistid või teised ajutiselt Eestis viibivad inimesed. Asustamata eluruumid võivad olla ka inimeste teised kodud või ka äsja valminud eluruumid, kuhu inimesed loenduse hetkeks polnud veel sisse kolida jõudnud. 

Millistel aastatel on kõige rohkem hetkel asustamata eluruume ehitatud?

Ehitusaastana läheb ehitisregistris kirja aasta, mil hoonele anti kasutusluba. Kõige rohkem asustamata eluruume asub hoonetes, mis on ehitatud aastatel 1970-1979 (25 080). Kui vaadelda eraldi eramuid ja kortermaju, jääb silma, et asustamata eramud on keskmiselt tunduvalt vanemad kui asustamata korterid.

Kuna erinevatel perioodidel ehitatud eluruumide arv kõigub – näiteks ehitati 1961.-1990. aastatel suurem osa Eesti kortermajadest – tuleks asustamata eluruume vaadelda ka osakaaluna sellel perioodil ehitatud hoonetest.

Asustamata eluruumide osakaal kõikidest eluruumidest on suurim nii kortermajadel kui ka eramutel, mis on ehitatud 1920. aastal või enne (vastavalt 40,7% ja 38,4%). Kortermajadel on asustamata eluruumide osakaal langenud kuni 1989. aastani ja seejärel hakanud jälle tõusma. Eramute hulgas on aastatel 1970-2011 püsinud asustamata eluruumide osakaal umbes 16% lähedal. Kuid ka asustamata eramute osakaal on viimasel kümnel aastal kõrgem kui eelnevatel perioodidel ehitatud eramute puhul.

Millistes piirkondades on asustama eluruumide osakaal kõige suurem?

Kõigist püsielaniketa ehk asustamata eluruumidest 51% (89 621) asub linnades, kõigest 7% (11 959) väikelinnades ja 42% (74 110) maalistes asustuspiirkondades. Aga millised on asustamata eluruumid linnades ja maakohtades?

Linnalistes asustuspiirkondades on asustamata eluruumi keskmine ehitusaasta 1974. Asustamata eluruumidest asuvad 6,6% ehk 5913 eramutes ja 86,13% ehk 77 189 kortermajades, 1889 (2,11%) eluruumi asuvad paariselamutes ja 4630 (5,17%) mitte-elamutes. 77 189 asustamata eluruumi kortermajades moodustavad 20,5% kõikidest kortermajadest linnalistes piirkondades. Eriti märkimisväärne on linnalistest piirkondades asustamata eluruumide osakaal 2012. kuni 2021. aastal ehitatud korterites – 40,9%. Suure tõenäosusega on tegu eluruumidega, kuhu elanikud ei ole jõudnud veel sisse kolida või mis on kasutusel näiteks külaliskorteritena või teise elukohana.

Väikelinnades on keskmine asustamata eluruumi ehitusaeg 1987. aasta. 3225 (27%) asustamata eluruumi asuvad eramutes, 8012 (67%) kortermajades, 509 (4,3%) paariselamutes ja 213 (1,8%) mitte-elamutes.

Maakohtades on kõige vanemad majad, sest keskmine asustamata eluruumiehitusaasta on 1954. Asustamata eluruumidest asuvad 58,1% (43 035) eramutes, mis on 30,9% kõigist eramutest, mis asuvad maalistes piirkondades. Asustamata eluruumidest asuvad veel 38,4% (28 452) kortermajades, 2,1% (1523) paariselamutes ja 1,5% (1100) mitte-elamutes. Maakohtades on kõige rohkem asustamata eramuid, mis viitab sellele, et inimestel on maal teised kodud.

Kohalikest omavalitsustest jäävad kõrge asustamata eluruumide osakaaluga silma Narva-Jõesuu, kus asustamata on 52,4% tavaeluruumidest, ning Lääneranna vald, kus 45% eluruumidest on asustamata. Mõlemad on populaarsed suvituspiirkonnad. Asustamata eluruumide osakaal on madal näiteks Põlvas (13,8%), Kiili vallas (14%) , Keilas (14,4%) ja Narvas (16,1%). Kõrge asustatuse osakaal on veel ka Tallinna linnaosades. Näiteks Lasnamäel on vaid 10,8% eluruumidest asustamata, Haabersti linnaosas 15,7%.

Millises seisus on asustamata eluruumid?

Tehnovarustuse järgi saab järeldada, et linnades on asustamata eluruumid elamiseks sobilikud ning ei paista suuri puuduseid tehnovarustatuses. Maakohtades tuleb esile keskkütte, vesikloseti ja kraanivee puudumine, kuid pesemisvõimalused on enamikes eluruumides olemas.

Kuid asustamata eluruume leidub ka uuemates hoonetes. Näiteks pärast eelmist loendust ehk alates 2012. aastast on juurde ehitatud 47 793 eluruumi, millest 34% ehk 16 466 eluruumi on püsielaniketa. Viimase kümne aasta jooksul ehitatud asustamata eluruumides ei ole võrreldes asustatud eluruumidega tehnovarustatuses suuri erinevusi. Seda eriti linnades ja väikelinnades, kus asustamata ja asustatud eluruumid on võrdlemisi sarnase tehnovarustatusega. Maalistes piirkondades on erinevused veidi suuremad, seda eriti keskkütte (asustamata: 70,18%, asustatud: 60,20%) ja veevarustuse (asustamata: 28,83%, asustatud: 25,33%) osas.

Metoodikast

2021. aasta rahva ja eluruumide loendus erines eelmistest loendustest. Kui varem vastasid inimesed ise enda eluruume puudutavatele küsimustele ning rahvaloendajad käisid läbi kõik hooned, et nende asustatust kontrollida, siis sel korral võeti kõik eluruume puudutavad andmed ehitisregistrist.

Lisaks kasutab statistikaamet alates sellest aastast inimese alalise elukoha leidmisel paiknemis- ja partnerlusindeksit, mille alusel määratakse isiku elukohaks see eluruum, millega isik ise ja tema perekonnaliikmed eelmise aasta jooksul kõige tugevamini seotud olid. Eluruumidega seotust arvutatakse riigi registritesse teada antud elukoha-aadressi(de) ning igapäevategevustega (kooli, lasteaia, töökoha vms) seotud asukohtade järgi. Eluruumide kontekstis tähendab see seda, et inimese kolimise ja tema seostamisel uue elukohaga võib tekkida viide. See selgitab ka osaliselt kõrget asustamata eluruumide osakaalu viimastel aastatel.

Ehitusaastana läheb ehitisregistrist kirja see aasta, kui hoonele anti kasutusluba. Erandiks on vanemad hooned, mille umbkaudne ehitusaeg on määratud ortofotode abil.