Ene-Margit Tiit: valikuuring tagab kvaliteetsed loendustulemused
Pikka aega tähendas statistika üksnes kõikset uuringut ehk vajaliku teabe saamiseks oli tarvis läbi uurida, mõõta või küsitleda kõiki uuritavaid objekte. Loomulikult polnud see meetod kõigil juhtudel jätkusuutlik. Nii leidsidki statistikateadlased enam kui saja aasta eest, et sama häid järeldusi saab teha ka õigesti valitud väiksema osa uuritavate põhjal, kirjutab statistikaameti rahvastikustatistika ekspert Ene-Margit Tiit.
Matemaatiliselt on tõestatud, et juhusliku valiku korral on kõigi tunnuste jaotus väga lähedane nende jaotusele üldkogumis. Kusjuures üldiselt on kooskõla seda parem, mida suurem on valimi maht. Selle väite suhtes oli endiselt kahtlejaid palju ning eelmise sajandi esimesel poolel peeti sel teemal tuliseid diskussioone. Mitme teadusharu esindajaid ei soovinud uskuda valikuuringute põhjal saadud teadustulemusi, kuid aja jooksul siiski veenduti meetodi usaldusväärsuses ja juba möödunud sajandi teises pooles hakkasid valikuuringud väga laialdaselt levima paljudes teadusvaldkondades, eriti sotsiaalteadustes.
Samal ajal töötasid statistikud välja järjest tundlikumaid tõenäosusliku valiku meetodeid, mis võimaldavad uurida ka ebaühtlase kooslusega populatsioone ja avastada nende väikeste osakogumite eriomadusi. Tänapäeval on valikuuringud ulatuslikult levinud, neile tuginedes tehakse väga olulisi otsuseid, muu hulgas hinnatakse näiteks ravimite ohutust ja efektiivsust – valdkond, kus eksimuse hinnaks on inimeste elu või tervis.
Viimasel ajal, eriti käesoleval sajandil, on valikuuringuid hakatud kasutama ka sellises traditsiooniliselt kõikse uuringu valdkonnas nagu rahvaloendus. Euroopa Liidu statistikaamet Eurostat koordineerib kogu liidus tehtavat statistikat võrreldavuse ja kvaliteedi osas ning aktsepteerib ka põhiliste loendustunnuste hindamist valikuuringute põhjal. Seda on korduvalt kasutanud üks loendusstatistika osas juhtivaid riike Holland, kus on spetsiaalselt välja arendatud metoodika valikuuringute kombineerimiseks kõiksete (registritest pärinevate) andmetega.
Veel sagedamini kasutavad riigid rahvaloendusega paralleelset valikuuringut riigiomaste lisatunnuste uurimiseks. Enamasti neid küsimusi põhiankeeti ei lisata, sest need suurendavad vastamiskoormust ja võivad isegi põhjustada vastamisest keeldumist. Ka Eestis on nn „pika ja lühikese“ küsimustiku näol seda varianti varem kasutatud. 2021. aasta rahva ja eluruumide loenduse jaoks on sellise skeemi välja pakkunud statistikaameti ja Tartu Ülikooli teadlastest koosnev meeskond, et uurida enesehinnangulisi tunnuseid: tervise enesehinnangut, võõrkeelte ja murrete oskust ning religioossust.
Valikuuring on disainitud vastavalt tellijate soovidele nii, et iga linna ja valla iga vanuserühma esindajate puhul on hinnatavate tunnuste maksimaalne juhuslik viga piisavalt väike. Kasutatakse suurt valimimahtu, mis ületab mitmekordselt kõigi tavapäraste rahvusvaheliste uuringute mahu ning see annab ka täpsema tulemuse. Rahvaloenduse valikuuringu läbiviimisel lähtutakse spetsiaalselt disainitud juhuvalimist, mille suurus on ligi 40 000 eluruumi, milles elab rohkem kui 60 000 inimest.
Valikuuringute väga suureks eeliseks kõikse uuringu ees on teadaolev ja reguleeritav täpsus. Kui kõikse uuringu korral jääb paratamatult mingi osa vastustest erinevatel põhjustel kätte saamata, siis disainitud valikuuringu korral on võimalik kaalumise teel täpselt hinnata erinevate isikurühmade vahekordi ning anda kõigile tulemustele täpsushinnangud. Seega ei pea paika statistikaga vähem kursis olevate inimeste oletus, et valikuuring on vähem täpne kui kõikne uuring. Ka statistikas, nagu teisteski valdkondades, on kasulik uskuda oma ala eriteadlaste valikuid ja sõnu.