Rahva ja eluruumide loenduse alguseni on jäänud

Emakeel ei vaja rahvaloendusel üleküsimist

Uudis
Postitatud 23. oktoober 2020 10:15

Tuleva aasta rahvaloendusel küsitakse inimestelt vaid küsimusi, mille kohta avalikes registrites info puudub. Näiteks tuleb sarnaselt eelmisele loendusele loetleda kõik keeled, mida osatakse. Emakeelt sel korral eraldi ei küsita, sest selle kohta on usaldusväärne info registrites olemas.

Emakeel on harilikult keel, mis omandatakse lapsena vanematelt ja mida kõige paremini osatakse. Rahvastikuregistris kuulub emakeel sarnaselt rahvuse ja omandatud kõrgeima haridustasemega ütluspõhiste andmete hulka. Nende andmete esitamine muutus kohustuslikuks 2019. aasta alguses jõustunud rahvastikuregistri seaduse alusel. Nimetatud andmeid esitatakse kõikides perekonnasündmuste menetlustes, lisaks ka elukohateate esitamisel ning mitmes Politsei- ja Piirivalveameti (PPA) menetluses, näiteks isikut tõendava dokumendi taotlemisel.

2019. aasta alguses oli emakeel rahvastikuregistris täidetud 88%, tänavu aasta alguses 90% ja septembri alguses 92% elanikest. Ütluspõhiste andmete esitamine oli pikalt vabatahtlik, aga nende täitmine oli juba enne nende esitamise kohustuslikuks muutumist küllaltki hea.

Statistikaameti juhtivanalüütik Ethel Maasingu sõnul on rahvaloendusel emakeele tunnuse määramise allikateks rahvastikuregister, 2011. aasta rahvaloenduse tulemused, Eesti Hariduse Infosüsteem (EHIS) ja PPA infosüsteem. „Eelmisel aastal toimunud rahvaloenduse registripõhise osa teine prooviloendus näitas, et peamiseks andmeallikaks on viimane rahvaloendus. Sealt võeti emakeele tunnus 83,54% juhtudest, mida täiendas rahvastikuregistri viimane seis (13,66%) ja EHIS (0,71%),“ kinnitab Maasing.

Registriandmed on täpsemad kui ütlused

Emakeele andmeallika prioriteet sõltub sellest, millises registris on inimene seda infot viimati sisestanud. Kui emakeelt ei ole rahvastikuregistris pärast 2011. aasta rahvaloendust muudetud, siis ongi allikaks viimased andmed. „Eelmise rahvaloenduse tulemusi ja rahvastikuregistri andmeid võrreldes võib öelda, et viimased on kindlasti täpsemad. Põhjuseks on see, et rahvastikuregistris saab oma emakeele öelda iga inimene ise, eelmisel rahvaloendusel sai emakeele küsimusele aga vastata isik ise või leibkonnaliige tema eest. Teiste eest vastamine võib paratamatult teatud ebatäpsusi tuua,“ lisab Maasing.

Rahvastikuregistri ja eelmise rahvaloenduse andmete alusel võrdles statistikaamet 1 292 324 inimese emakeele andmeid. Sama emakeel oli märgitud mõlemas allikas 1 029 463 inimesel (80%). Erinevad emakeeled olid 33 456 isikul (2,6%), ülejäänutel oli toona rahvastikuregistris emakeel puudu. Maasingu sõnul oli peaaegu pooltel juhtudel tegemist olukorraga, kus ühte allikasse oli märgitud emakeeleks eesti keel ja teise vene keel (15 925 inimest), järgmine suurem erinevus oli vene keele ja ukraina keele vahel (8 241 inimest).

Metoodikud rõhutavad, et emakeel ei ole üldjuhul ajas muutuv. Erandiks võivad olla näiteks olukorrad, kus laps on kasvanud mitmekeelses peres ja ühel hetkel hindab ta oma emakeeleks teist keelt kui arvas tema vanem. Väikelaste emakeele otsustavadki vanemad. Kui vanematel on raskusi lapse emakeele üle otsustamisel, märgitakse keel, mida leibkonnas tavaliselt kõneldakse.

Nii seni korraldatud prooviloendused kui ka rahvastikuregistri andmete pidev täiendamine annab kindluse, et andmete vähesuse probleemi antud tunnusega pole. Statistikaamet lähtub ka andmete ühekordse kogumise põhimõttest ja ei küsi inimestelt andmed, mis on registrites juba olemas.

Foto: Shutterstock